Termolokatsioonielund
Termolokatsioonielundiks ehk termolokaatoriks ehk infrapunakiirguselundiks ehk kaugtermoretseptoriks nimetatakse osadel loomadel peapiirkonnas paiknevat infrapunakiirgust tajuvat ja sellele reageerivat meeleelundit.[1]
Termolokatsioonielundid arvatakse olevat nahkhiirtel Desmondus rotundus, teatud putukatel (põlendikuhundlane, Pachliopta aristolochiae, Troides rhadamathus plateni) ja teatud madudel.[2]
Termolokatsioonielundil puudub optiline süsteem.
Soojusenergiat tunnetavad ka maod, kellel infrapunaelundid puuduvad.
Funktsioonid ja toimimine
[muuda | muuda lähteteksti]Termolokatsioonielundi täpsed funktsioonid ning elundi ja organismi närvisüsteemi vahelised impulsid ja nende osatähtsus loomade igapäevaelus on käesoleval ajal lõpuni uurimata. Teatud autorite arvates käivitavad termolokatsioonielundi kui meeleelundi mitmesugused ensüümid (adenosiintrifosfataas, monoamiini oksüdaas, laktaadi dehürdogenaas jpt).
Madudel
[muuda | muuda lähteteksti]Asend ja välisehitus
[muuda | muuda lähteteksti]Pea eesosas paiknevad termolokatsioonielundid on tuvastatud üksnes mõnedel maoperekondadel. Arvatakse, et termolokatsiooniretseptorid tunnetavad saaklooma keresoojust, võimaldavad madudel ka pimedas jahti pidada ja saaki tabada ning end vaenlaste vastu kaitsta. Need retseptorid osalevad ka termoregulatsioonil.
Termolokatsioonielundi asend, morfoloogia, veresooned ja histoloogia ning histokeemia võivad perekonniti, liigiti ja isenditi varieeruda.
Elund paistab väljast avaustena, läbimõõduga 1–5 mm, mis paiknevad valdavalt ülalõualuu või alalõualuu külge kinnitunud pehmetes kudedes.
Termolokatsioonielund paikneb lõgismadudel (Crotalus) silmade ja osadel pärisboalastel (silehuulboa, puuboa, Sanzinia) üla- ja alamokakilbiste vahel. Püütonlastel paikneb elund madalate lohukestena ülamokakilbistel, kummalgi poole pead. Aafrikarästikute karikakujulised süvendid paiknevad sõõrmete taga.[3]
Lõgismadudel
[muuda | muuda lähteteksti]Lisaks lõgismadudele (Crotalus) on termolokatsioonielund suure tõenäosusega ka teistel lõgismadulastel, näiteks kilplõugmadudel (Agkistrodon) ja osadel perekonna Trimeresurus madudel.
Lõgismadudel on elund varustatud rohkete kapillaaridega ja koosneb kahest, teineteisest membraani (mille paksus on 15 μm) abil eraldatud kambrist.
See membraan sisaldab palju termoretseptiivsete närvilõpmeid. Närvilõpmed sellel membraanil on ülitundlikud ja võivad olenevalt liigist tajuda temperatuurimuutusi kuni 0,001 °C täpsusega.
Närvilõpmed ja närvid
[muuda | muuda lähteteksti]Elundit innerveerivad erinevatel liikidel erinevad kolmiknärvi (nervus trigeminus) (V kraniaalnärvi) harud.
Madude eemale tõrjumine
[muuda | muuda lähteteksti]Katsed oravlastega (triibus Marmotini) näitasid, et täiskasvanud oravate (kes on immuunsed lõgismadude süljele) temperatuur tõuseb lõgismaoga kohtudes 5 °C võrra ja see peletab viimased harilikult eemale.[4]
Uuemad madude tõrjeks kasutatavad vahendid, nii tööstuslikuks kui ka isiklikuks kasutamiseks, on infrapunakiirguse seadmed, mille kasutamisel püütakse madude infrapunaretseptoreid eksitada nii, et maol ei tekiks soovi objekti jahtida.
Ajaloolist
[muuda | muuda lähteteksti]Elundi esimesed anatoomilised kirjeldused pärinevad arvatavasti Tysonilt (1683:25) ja Home'ilt (1804:72).[5]
Elundit on autorid varem kirjeldanud kuulmiselundina, pisarakotina, mürgiaparaadi osana, näärmena, kuuenda meelena, meeleelundina, haistmisel ja maitsmisel osaleva elundina, mis saadab keemilisi signaale.[6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Meeled, Veebiversioon (vaadatud 04.02.2014)
- ↑ Campbell AL, Naik RR, Sowards L, Stone MO,Biological infrared imaging and sensing., Micron. 2002;33(2):211-25, Veebiversioon (vaadatud 03.02.2014) (inglise keeles)
- ↑ Loomade elu 5:243.
- ↑ Squirrels Heat Their Tails to Fend Off Rattlesnakes, National Geographic News, veebiversioon (vaadatud 04.02.2014) (inglise keeles)
- ↑ Laurence Monroe Klauber,Rattlesnakes: Their Habits, Life Histories, and Influence on Mankind, Volume 1, lk 404, 1972, University of California Press, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 03.02.2014) (inglise keeles)
- ↑ G. K. Noble ja A. Schmidt,The Structure and Function of the Facial and Labial Pits of Snake, Proceedings of the American Philosophical Society, Vol. 77, No. 3 (Mar. 31, 1937), lk 263-288, American Philosophical Society, Veebiversioon (vaadatud 04.02.2014) (inglise keeles)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Carl Gans, Philip S. Ulinski, Sensorimotor Integration, The University of Chicago Press, lk 373, 1992, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 13.03.2014) (inglise keeles)
- Hendrik Jan Donkelaar, Charles Nicholson, The Central Nervous System of Vertebrates: With Posters, Springer-Verlag, lk 1394, 1998, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 04.02.2014) (inglise keeles)
- Goris RC, Atobe Y, Nakano M, Hisajima T, Funakoshi K, Kadota T., The microvasculature of python pit organs: morphology and blood flow microkinetics. Lühikokkuvõte, Microvasc Res. 2003 May;65(3):179-85., veebiversioon (vaadatud 03.08.2014) (inglise keeles)
- Jill Ebert, Infrared sense in snakes – behavioural and anatomical examinations (Crotalus atrox, Python regius, Corallus hortulanus), RHEINISCHE FRIEDRICH-WILHELMS-UNIVERSITY OF BONN, Dissertation, Bonn, September 2007, veebiversioon (vaadatud 03.02.2014) (inglise keeles)
- Elena O. Gracheva1, Nicolas T. Ingolia, Yvonne M. Kelly, Julio F. Cordero-Morales, Gunther Hollopeter, Alexander T. Chesler, Elda E. Sa´nchez, John C. Perez, Jonathan S. Weissman & David Julius,Molecular basis of infrared detection by snakes, 2010, veebiversioon (vaadatud 03.02.2014) (inglise keeles)