Leetunud muld
Leetunud muld on happeline ja liivane mullatüüp, mis kuulub leetmuldade alamkategooriasse.[1]
Leetunud muldadel kasvavad peamiselt männikud, kuid vähemal määral võib sellistel muldadel kohata ka kuusikuid, segametsi ja kaasikuid.[1]
Levik
[muuda | muuda lähteteksti]Leetunud muld katab maailmas hinnanguliselt 485 miljonit hektarit, millest Eestis asub 212 962 hektarit, mis moodustab 5% Eesti muldkattest.
Peamiselt on leetunud muld levinud Kagu-Eestis (Kanepi, Antsla, Varstu, Rõuge, Misso, Vastseliina, Värska ja Põlva ümbruses) ning Põhja-Eestis (Põhja-Kõrvemaal ja Kunda ümbruses), aga vähesel määral leidub seda ka Edela-Saaremaal ja Lääne-Hiiumaal. [3]
Tunnused
[muuda | muuda lähteteksti]Leetunud muld on profiili ülaosas peamiselt kerge lõimisega, millel on välja kujunenud huumushorisont, huumus- või raudilluviaalne sisseuhtehorisont ja leethorisont. Looduslikel aladel katab mullapinda metsa- või rohumaade kõdu. Leetunud mulla huumushorisont on mõõdukalt või tugevasti happeline. Gleistunud leetunud muld on ajutiselt liigniiske ja profiili alumises osas on selgesti näha väljakujunenud gleistumistunnuseid (roostetäpid või -laigud, gleilaigud).[4]
Füüsikalised ja keemilised omadused
[muuda | muuda lähteteksti]Füüsikalised omadused: Pehme muld, kerge lõimisega (liivad, saviliivad) ja orgaanilise aine poolest mitte väga rikas ning see tingib mulla väiksema tiheduse. Kevadel mulla paisumisel lasuvustihedus väheneb, mulla kuivades lasuvustihedus suureneb. Suur üldpoorsus ehk suur õhu ja vee läbilaskevõime. Mulla kleepuvus, paisuvusvõime ja vastupanu deformatsioonile on väike. [5]
Keemilised omadused: mehaaniline neeldumine suur, keemiline neeldumine suur, happeline, palju orgaanilisi kolloide. [6]
Kasulikkus ja funktsioonid
[muuda | muuda lähteteksti]Leetunud mulda kasutatakse põllukultuuride kasvatamiseks, kuid eeldab pikaajalist väetamist. Leetunud muld leiab vähesel määral kasutust ka metsanduses.[7]
Põhilised maaparanduslikud võtted on sügavkünd veemahutavuse parandamiseks ja tiheda väljauhtehorisondi kobestamiseks; lupjamine ning väetamine.[7]
Neil muldadel kasvavate männi enamusega palumetsade boniteet on kõrge. Parimad metsad kasvavad saviliivadel ja liivsavi vahekihtidega erimitel. Sobivaimad kultuurid leetunud muldadele on lupiin ja tatar. Kuivendamise korral paraneb sobivus nii teraviljade kui ka kartuli ja põldherne kasvatamiseks.[7]
Liigitus
[muuda | muuda lähteteksti]Leetumise astme järgi jagatakse Eesti mullad kolmeks:
- nõrgalt leetunud
- keskmiselt leetunud
- tugevalt leetunud mullad
Jaotuse aluseks on leethorisondi väljakujunemise aste. Oluline kriteerium on ka huumus- ja leethorisondi vahekord: nõrga leetumise korral on huumus leethorisondist tüsedam, keskmise korral on nende vahekord enam-vähem võrdne ning tugeva leetumise korral ületab leethorisondi tüsedus huumushorisondi oma.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 https://loodusmuuseum.ee/et/aasta-muld-leetunud-muld
- ↑ Astover, Alar, Kõlli Raimo, Roostalu Hugo 2012: "Mullateadus : õpik kõrgkoolidele". Greif, Tartu.
- ↑ Astover, Alar, Kõlli Raimo, Roostalu Hugo 2012: "Mullateadus : õpik kõrgkoolidele". Greif, Tartu. 346.
- ↑ 4,0 4,1 Astover, Alar, Kõlli Raimo, Roostalu Hugo 2012: "Mullateadus : õpik kõrgkoolidele". Greif, Tartu. 341.
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. mai 2023. Vaadatud 10. mail 2023.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Astover, Alar, Kõlli Raimo, Roostalu Hugo 2012: "Mullateadus : õpik kõrgkoolidele". Greif, Tartu. 345.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 https://loodusmuuseum.ee/en/soil-year-umbric-podzol