Josef Radetzky
Johann Josef Wenzel Radetzky von Radetz (tšehhi Jan Josef Václav hrabě Radecký z Radče; 2. november 1766 Třebenice (Trebnitz), Böömimaa – 5. jaanuar 1858 Milano) oli Austria sõjaväelane ja feldmarssal; krahv. Radetzky oli Austria armee sõdurite seas väga populaarne, tema hüüdnimi oli Vater ('isa').[1]
Noorpõlv
[muuda | muuda lähteteksti]Radetzky astus sõjaväkke 1. augustil 1784. Ta sai kürassiirirügemendis N. 23. veebruaril 1786 nooremleitnandiks ning järgmise aasta 11. novembril vanemleitnandiks. Ta oli Austria-Türgi sõja ajal feldmarssal Franz Moritz von Lacy staabiülem. Ta osales Berbiri ja Belgradi piiramistel ning paistis välja Illowani taganemisel, hoides samal ajal tagasi suuremat Türgi väge.[2]
Tegevus Prantsuse revolutsioonisõdades
[muuda | muuda lähteteksti]1792. aastal viidi Radetzky üle Flandriasse, kus oli feldzeugmeister Johann Peter Beaulieu staabiülem. 1794. aasta juunis ülendati ta rittmeistriks ning 28. oktoobril juhatas ta Mainzi piiramisel ühte rünnakukolonni.[2]
1796. aastal viidi Radetzky üle Itaaliasse, kus tema ülemaks oli taas Beaulieu. Ta juhatas Voltri lahingus taas ühte kolonni. 30. mail kaotusega lõppenud Borghetto lahingu järel aitas Radetzky oma ratsaväega Beaulieul üle Mincio jõe põgeneda. Samal kuul ülendati Radetzky pioneerikorpuses majoriks. Hiljem osales ta Dagobert Sigmund von Wurmseri Mantova päästeoperatsioonis. Peale linna langemist kuulus ta 500-mehelise väesalga hulka, millel lubati linnast lahkuda.[2]
1799. aastal osales Radetzky taas Itaalia sõjategevuses. Ta oli üks Anton von Zachi staabi liikmetest. 1. mail ülendati Radetzky ooberstleitnandiks ning määrati Michael von Melase adjutant-kindraliks. 17.–19. juunini osales ta Trebbia lahingus, kus juhatas ühte grenaderiüksust, millega haaras Prantsuse väge tiivalt ning viis nii lahingu Austria-Vene armeele võiduni. Hiljem osales ta ka Marengo lahingus, kus sai viis korda haavata. 1801. aasta 18. augustil autasustati Radetzkyt Maria Theresia militaarordeni rüütliristiga.[2][3]
1801–1805 korrastas ja uuendas ta enda juhtimise all olevat kürassiirirügementi nr. 3. Rügement muutus juhtimiselt ja koosseisult nii efektivseks, et sai tervele raskeratsaväele eeskujuks. 1802. aastal võeti Radetzky ratsaväekomisjoni koosseisu, mille ülesandeks oli uute lahingutaktikate välja töötamine.[2]
Tegevus Napoleoni sõdade ajal
[muuda | muuda lähteteksti]1805. aasta septembris ülendati Radetzky kindralmajoriks ning saadeti Itaaliasse ertshertsog Karli armeesse, kus juhatas ratsabrigaadi. Peale kolmanda koalitsiooni sõja lõppu proovis Radetzky sõjaväes läbi viia reforme, kuid seda takistasid armee konservatiivsemad liikmed.[2][3]
1809. aasta sõjakäigus näitas Radetzky taas üles vaprust. 3. mail toimunud Ebelsbergi lahingu ajal aitas Radetzky Emmanuel von Schusteck-Herve kolonnil taganeda. Kolm päeva hiljem võitls ta Blindenmarkti juures. Peale Asperni-Esslingi lahingut (kus Radetzky ise ei osalenud) ülendati ta feldmarssal-leitnandiks. Juuli algul osales ta Wagrami lahingus. Lahingu järel kattis ta Auastria vägede taganemist.[4][2][3]
6. septembril 1809 sai Radetzky husaarirügemendi nr. 5 inhaberiks. Järgmine aasta sai Radetzky Maria Theresia ordeni komtuuriristi. 1813. aasta sõjategevuseks aitas Radetzky kokku koguda ligi 200 000-mehelise armee. Hiljem oli ta armee ülemjuhataja, Karl Philip zu Schwarzenbergi staabiülem. Järgmine aasta soovitas Radetzky Prantsusmaa vastu pealetungi korraldamist, kuid sellega poldud armee ülemjuhatuses nõus ning Radetzky saadeti vägede juurest ära. 1815. aastal oli ta Viini kongressil sõjaasjades Klemens von Metternichi nõunik.[3]
Tegevus Itaalias
[muuda | muuda lähteteksti]1829. aastal ülendati Radetzky ratsaväekindraliks ning 1831. aastal Lombardia-Veneetsia provintsi vägede ülemjuhatajaks. Viis aastat hiljem ülendati ta feldmarssaliks.[2]
1848. aastal levinud revolutsiooniline laine käis üle ka Itaaliast ning põhjustas Lombardia-Veneetsia provintsis mässu. Protestiks Habsburgide tubakamonopolile lõpetasid itaallased suurlinnades suitsetamise. Radetzky määras aga sõdurite toidunormidele lisaks veel sigarette ning käskis neil rohkem suitsetada. See põhjustas Lombardias mitmeid kähmlusi suitsetavate sõdurite ja linnaelanike vahel.[5][6]
22. märtsil 1848 taganes Radetzky oma vägedega Milanost, mille tagajärjel kuulutas Sardiinia kuningas Carlo Alberto Austriale sõja. Radetzky võitis teda aga 25. juulil Custoza lahingus. Kaks päeva hiljem lõi ta Sardiinia armee taas põgenema, võttis siis Milano tagasi ning asus Veneetsiat piirama. 81-aastase feldmarssali suure võidu auks plaaniti 31. augustil pidustusi. Pidustuste jaoks kirjutas Johann Strauss "Radetzky marsi", mis ostus kohe väga menukaks.[7][6][8]
1849. aasta märtsis alustas Carlo Alberto uuesti sõjategevust, kuid sai Novara lahingus taas lüüa. Carlo Alberto loobus oma poja, Vittorio Emmanuele, kasuks troonist. Radetzky ja Vittorio sõlmisid augustis rahu. Radetzky oli Lombardia-Veneetsia kuberner kuni 1857. aastani. [6]
Josef Radetzky suri 91-aastaselt Milanos.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Military Culture and Popular Patriotism in Late Imperial Austria". Vaadatud 12.07.2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 "Radetzky von Radetz, Joseph Wenzel Graf". Vaadatud 12.07.2023.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "Johann Joseph Wenzel Graf Radetzky von Radetz (1766-1858)". Vaadatud 12.07.2023.
- ↑ "Count Radetzky. Czech Hero of the Austrian Empire". Vaadatud 12.07.2023.
- ↑ "When non-smoking threatened the Monarchy – The non-smokers of Lombardy". Vaadatud 12.07.2023.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 "Austrian Victory at Custozza". Vaadatud 12.07.2023.
- ↑ "The Radetzky-March: A Rhythm that is Contagious". Vaadatud 12.07.2023.
- ↑ "What's with all the clapping for Radetzky". Vaadatud 12.07.2023.
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Josef Radetzky |