Jana
|
See artikkel räägib Laptevite mere vesikonnale kuuluvast jõest; Ohhoota merre suubuvast jõest vaata Jana jõgi (Ohhoota meri); lahe kohta vaata artiklit Jana laht; eesnime kohta vaata artiklit Jana (eesnimi); ajakirja kohta vaata Jana (ajakiri) |
| Jana | |
|---|---|
 Jana jõgi (kaardi ülaosas) | |
| Lähe | Sartangi ja Dulgalahi jõe ühinemiskohas |
| Suubub | Jana lahte |
| Valgla maad | Venemaa |
| Valgla pindala | 238 000 km² |
| Pikkus | 872 km |
| Vooluhulk | 1000 m³/s |
| Parempoolsed lisajõed | Adõtša, Oldžo, Abõrabõt |
| Vasakpoolsed lisajõed | Batõntai, Bakõ |
Jana jõgi (vene Яна) ehk Djaangõ (sahha Дьааҥы) on jõgi Venemaa põhjaosas Sahhas. Janast läände jääb Leena ja itta Indigirka jõgi.
Jana saab alguse Verhojanski ahelikust Sartangi ja Dulgalahhi jõe liitumisel, suubub Laptevite merre Jana lahte. Suubumisel moodustab ta suure delta, mille pindala on 10 200 km². Jõesuudmes asub suur tasane saar Jarok.
Jana jõe jõgikonnas on umbes 40 000 järve. Nende hulgas on nii jääajal tekkinud alpijärvi kui ka soodes tekkinud läbivooluga järvi.
Jõgi toitub vihma- ja lumesulamisveest. Jääkattes on ta oktoobrist mai lõpu või juuni alguseni. Vooluhulk on väga ebaühtlane: juunist septembrini voolab ära üle 93% aastasest äravoolust. Keskmine äravool on Verhojanski juures 150 m³/s, suudmes 1000 m³/s). Verhojanskis on jõgi jääs 220 päeva aastas, sealhulgas põhjani jääs 70–110 päeva.
Peamised lisajõed on Adõtša, Oldžo, Abõrabõt (paremalt) ja Bõtantai, Bakõ (vasakult).
Jana jõe kaldal asuvad Verhojansk, Batagai, Ust-Kuiga kaid ja suudmealas Nižnejanski sadam.
Kogu valglas on maapinnas igikelts. Kogu valglat katab tundra, siiski leidub kohati kõikjal kuni deltani välja kohti, kus kased kasvada saavad.
Jana valglas asub nii-öelda Venemaa külmapoolus. Seal on registreeritud põhjapoolkera madalaimad temperatuurid. Talviti langeb temperatuur alla –50 °C. Registreeritud on –71 °C ja usutakse, et mägedes on see veel madalamgi.
Jakuudi rahvapärimuse kohaselt juhtub niisuguste külmade ajal, et kui üks inimene hüüab teisele midagi ja too ei kuule seda, on põhjuseks asjaolu, et sõnad on õhus ära külmunud. Kevadel, kui jälle soojaks läheb, sulavad sõnad üles ja kes sel ajal õiges kohas viibib, kuuleb kõike seda, mis juba mitu kuud tagasi seal kohas öeldi.
(andmed on arvutatud aastate 1972–1994 alusel[1])
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Jana jõe org on esimene teadaolev inimasustusega koht Arktikas. Jõe deltast on leitud 30 tuhat aastat vana asustuse jälgi (ajast 12 tuhat aastat enne viimase jääaja maksimaalse jäätumise aega).
Jääajal oli igilume all ainult Verhojanski ahelik, kuid suuremas osas valglast igijääd ei moodustunudki, sest seal oli selleks liiga kuiv.
1892–1894 korraldas parun Eduard von Toll Alexander von Bunge Venemaa Keiserliku Teaduste Akadeemia ekspeditsiooni koosseisus Jana jõe (ja teistegi Põhja-Jäämerre suubuvate jõgede) geoloogilisi uuringuid. 1 aasta ja 2 päeva pikkuse ekspeditsiooni jooksul läbiti 25 tuhat kilomeetrit, sellest 4200 km mööda jõgesid.