Patronüüm

Patronüüm on täisnime komponent, mis põhineb isiku isa, vanaisa või isegi varasema meessoost esivanema eesnimel. Ema või varasema naissoost esivanema eesnimel baseeruv nimi on matronüüm. Nii patronüümi kui ka matronüümi abil antakse edasi isiku päritolu. Patronüüme kasutatakse ka tänapäeval; mitmel pool maailmas on nende kasutamine kohustuslik, kuigi suurel määral on need asendunud perekonnanimedega.

Ajalugu

Paljudes maailma piirkondades kasutati patronüüme varem kui perekonnanimesid. Paljud keldi, inglise, skandinaavia, armeenia ja slaavi perekonnanimed pärinevad patronüümidest. Näiteks Wilson (Williami poeg), Rodríguez (Rodrigo poeg), Carlsson (Carli poeg), Petrov (Peetri järgi), Stefanović (Stefani poeg, väike Stefan) ja O'Connor ("Ó Conchobhair" tähendab Conchobhari pojapoeg/järeltulija). Teistes kultuurides, kus varem patronüüme kasutati, on üle mindud kombele anda edasi isa perekonnanimi nii lastele kui ka naisele.

Patronüüme kasutatakse keskmise nimena Venemaal. Islandil on perekonnanimed haruldased. Islandi seadus soosib patronüümide kasutamist (viimasel ajal ka matronüümide kasutamist).

Kasutamine ajaloos ja tänapäeval

Lääne-Euroopa

Lääne-Euroopas olid patronüümid varem laialt levinud, kuid hiljem piirdusid Skandinaaviaga.

Põhjamaad

Skandinaavia tavades moodustati patronüüme ja matronüüme kasutades liidet -son (hiljem -søn ja -sen taani keeles ja norra keeles), mis tähendas siis vastavalt kellegi poega. -dóttir (islandi keeles -dóttir, rootsi keeles ja norra keeles -dotter, taani keeles ja norra keeles -datter) tähendas kellegi tütart. Seda nime kasutati tavaliselt perekonnanimena, kuigi kasutusel oli ka lisanimi, mis põhines asukohal või inimest iseloomustavatel tunnustel. See lisati, et inimesi eristada ning sellest võiski lõpuks perekonnanimi välja kujuneda. Norras, Taanis ja Rootsis asendati või täiendati seda süsteemi valitseva "rahvusvahelise" standardiga kasutada päritud perekonnanimesid 20. sajandi alguseks.

Matronüüme kasutati erandjuhtudel, kui laps sündis väljaspool abielu, ema oli kõrgemast soost või oli tuntum kui isa.

Islandil kasutatakse siiani patronüümi või matronüümi perekonnanime asemel. See on seadusega määratletud kohustuslik nimepanemise viis (üksikute eranditega).

Soomes oli pigem patronüümide, kui perekonnanimede kasutamine väga levinud 19. sajandini. Patronüüm loodi sarnaselt rootsi keelega või teiste skandinaavia keeltega: isanimi ja omastava käände järelliide -n, pluss sõna poika poja puhul, tytär tütre korral. Näiteks Tuomas Abrahaminpoika (eesti keeles "Tuomas Abrahami poeg") ja Martta Heikintytär (eesti keeles "Martta Heikki tütar"). Kirikuraamatus patronüüm oli tavapäraselt rootsikeelses kujus, nt. Antti Matinpoika (eesti keeles "Antti Matti poeg") oli ametlikult kirja pandud kui Anders Matsson hoolimata sellest, kas kõnealune oli rootsikeelne või mitte. Hiljem siis 19. sajandi teisel poolel seesama esivanema rootsikeelne patronüüm tihti juurdus perekonnanimeks, mis pärines järelpõlvedele.

Eestis oli lisanimi isa- või hüüdnimel, ametinimetusel või muul põhinenud isikunimeosa, mis võis, kuid ei tarvitsenud järglastele päranduda. Peale isanimest saadud nimede kasutasid eestlased lisanimesid, mis saadi talunimest (Lõuka Jüri), talu- ja isanimest ja elukutsest (Möldri Jaan). Ametlikult anti perekonnanimed eesti talupoegadele 1816–1835 pärast pärisorjuse kaotamist, Setumaal alles 1921–22. Isanime kasutamine oli kohustuslik Eesti NSV asjaajamises; dokumentides kirjutati nimi: Mati Kalju p Õun, Mari Johannese t Kask.

Inglismaa

Inglismaal olid nimed, mis lõppesid järelliitega "son" (eesti keeles: poeg) tihti päritolult patronüümid. Lisaks esineb Inglismaa aristokraatide pereliinides arhailise prantsuse keele eesliide fitz (tänapäeva prantsuse keeles fils, see tähendab poeg). Niiviisi on tulnud nimed Fitzgerald ja Fitzhugh. Eriti huvitav on nimi Fitzroy, mis tähendabki kuninga poega. Seda kasutasid kuninglikud vallaslapsed, kes olid oma isade poolt tunnustatud.

Holland

Hollandi keeles kasutati patronüüme tihti perekonnanime ja keskmise nime asemel. Patronüüm koostati isanimest ja poegade puhul liitest -zoon ning tütarde puhul -dochter. Näiteks Abel Janszoon Tasman on "Abel Jan Tasman poeg", ja Kenau Simonsdochter Hasselaer: "Kenau Simon Hasselaeri tütar". Kirjakeeles lühendati need tihti kui -sz ja -dr. Vastavalt Jeroen Cornelisz. "Jeroen Cornelise poeg", ja Dirck Jacobsz. Kasutati ka sõnalõppe -s, -se ja -sen nii poegade kui tütarde puhul. Põhjapoolsetes provintsides kasutati omastava käände lõppu -s universaalselt nii poegade kui tütarde korral. Kui Madalmaad langesid Prantsusmaa võõrvõimu alla, loodi 1811 sündide, surmade ja abielude register, mille järel keiser Napoleon sundis hollandlased omaks võtma selge ja konkreetse perekonnanime.. Tihti tehti patronüümist lihtsalt perekonnanimi, nii esineb tänapäeval palju nimesid nagu näiteks Jansen, Pietersen ja Willemsen. Teised valisid perekonnanimeks oma ameti: Bakker (pagar), Slachter (lihunik) jne.

Portugal ja Hispaania

Portugalis on mõned levinud perekonnanimed, mille algupära oli seotud patronüümidega. Näiteks Álvares oli Álvaro poeg ja Gonçalves oli Gonçalo poeg. Samuti Rodrigues (Rodrigo) ja Nunes (Nuno).

Hispaania patronüümid järgivad sama mustrit Portugali omadega (nt, López: Lope'i järgi; Hernández: Hernáni järgi; Álvarez: Álvaro järgi). Tavalised sõnalõpud on -ez, -az, -is ja -oz (samas mitte kõik sarnaste lõppudega nimed ei ole patronüümid, näiteks Ramas, Vargas, Morales).

Ida-Euroopa

Venemaa

Idaslaavi keeltes kasutatakse sõnalõppe -ович, -евич patronüümi moodustamiseks meestel. Näiteks vene keeles teatakse meest, kelle nimi on Ivan ja kelle isa nimi on Nikolai kui Ivan Nikolajevitš, Ivan Nikolai poeg, (Nikolajevitš on patronüüm). Naiste puhul kasutatakse lõppe -овна, -евна. Venemaal on patronüüm ametlik osa inimese nimest, seda kasutatakse ametlikes dokumentides ja inimeste poole ametlikult kui ka mitteametlikult pöördudes.

Ukraina

Patronüüme kasutatakse ametlikult ka Ukrainas, lõpud on vastavalt meestele -ович ja naistele -івна või -ївна.

Ungari

Traditsiooniliselt moodustati patronüümid ungari keeles kasutades lõppu -fi (mõnikord on kirjapilt -fy või -ffy). Seda süsteemi üldiselt enam ei kasutata, kuigi selle jälgi võib leida mõnedes tänapäeval levinud perekonnanimedes nagu Pálfi (Pauli poeg), Győrfi, Bánfi või kuulsa luuletaja Sándor Petőfi nimes.

Rumeenia

Rumeenia keeles kasutati lõppe -escu ja -eanu, näiteks Petrescu, 'Petre (Peetri) poeg'. Paljud nüüdisaegsed Rumeenia perekonnanimed on moodustatud selliste patronüümide alusel.

Kreeka

Enamik Kreeka perekonnanimesid on päritolult patronüümid. Deminutiivsed järelliited "poeg", või üldisemalt "järeltulija", luuakse järgnevalt: eesnimega Δημήτριος, Dēmétrios, moodustuvad patronüümid Dēmētrópoulos (Peloponnesos), Dēmētrákēs (Kreeta). Sama põhimõte kehtib ka perekonnanimede puhul, mis tulenevad ametitest, näiteks παπάς, papás, preester: Papadópoulos, Papadákos, Papadéas, Papadátos, Papadákēs, Papadéllēs, Pappá jne, kõik need tähendavad "preestri poeg".

Semiidi keelerühm

Araabia keel

Araabia keeles "ibn" (ابن) (või بن: "bin", "ben" ja mõnikord "ibni" ja "ibnu" on ekvivalentne järelliitega "-poeg". Lisaks, "bint" (بنت) tähendab "tütar". "Ali ibn `Amr" tähendab "Ali`Amri poeg". Sõna "Abu" ("Aba" või "Abi" erinevates deklinatsioonides) tähendab kellegi isa, seega "Abu `Ali" on "`Amri" teine nimi. Keskajal nimetati vallaslapsi mõnikord "ibn Abihi", "oma isa poeg". Araabia patronüümi saab pikendada nii kaugele, kui dokumenteeritud sugupuu lubab: näiteks Ibn Khalduni täispikk nimi on "`Abd ar-Rahman ibn Muhammad ibn Muhammad ibn Muhammad ibn al-Hasan ibn Muhammad ibn Jabir ibn Muhammad ibn Ibrahim ibn `Abd ar-Rahman ibn Khaldun".

Patronüümid on endiselt tavalised teatud Araabia piirkondades, eriti Saudi Araabias; siiski on enamus Araabia maadest üle läinud perekonnanimede süsteemile. Mõnikord põhinevad uued perekonnanimed kunagisel patronüümil. Araabia maades kasutatakse laialdaselt ka patronüümi ja perekonnanime koos: eesnimele järgneb isanimi ja vanaisa nimi ning lõpuks tuleb veel perekonnanimi. Näiteks Iraagis moodustuvad isikunimed ühendades inimese eesnime tema isanimega (mõnikord kasutatakse isanime asemel hoopis vanaisanime, või siis kasutatakse mõlemat koos), sinna juurde veel linna, küla või klanni nimi. Näiteks Hayder Muhammed al-Tikriti on Muhammedi poeg Hayder ja ta on pärit linnast Tikrit.

Juudid

Juudid on ajalooliselt kasutanud heebrea patronüüme. Juudi patronüümide süsteemis järgneb eesnimele ben- või bat- (vastavalt "poeg" ja "tütar") ning siis isanimi. Kuigi tänapäeval kasutavad juudid igapäevaelus perekonnanimesid, on patronüümid kasutusel religioosses elus; näiteks sünagoogides ja teatud juudi Seaduse dokumentides.

Aafrika

Etioopia

Etioopias puudub selline mõiste kui perekonnanimi. Kui inimese poole pöördutakse ühe nimega, kasutatakse alati eesnime. Etioopias kasutatakse araabia nimesüsteemiga sarnast praktikat, kuid väikese erinevusega: puudub järel- ja eesliide. Etioopias kirjutatakse isikunimi järgmiselt: eesnimi, seejärel isanimi ja viimasel kohal on vanaisa nimi. Vanaisa nime kasutatakse tavaliselt vaid ametlikes dokumentides. Isanimi ei ole seejuures mitte keskmine nimi, vaid kui perekonnanimi. Sama kehtib naiste puhul. Nemad ei võta oma abikaasa nime, abielludes koosneb nende nimi jätkuvalt enda eesnimest, isanimest ja vanaisa nimest.

Keenia

Mõned Keenia kogukonnad kasutavad patronüüme. Matronüüme kasutati polügaamia pärast, identifitseerimaks, millise naise lapsega tegu oli.

Somaalia

Somaalia nimesüsteem põhineb araabia nimede panemise mudelil ja sarnaneb Etioopia omaga. Näiteks nimi Ahmed Mohamed Ali Farah tähendab "Ahmed Mohamedi poeg Ali poeg Farahi poeg". Isa ja poeg või tütar ei ole kunagi sama nii-öelda perekonnanimega, isikunimi saadakse isa ja esiisade järgi. Naised ei võta oma abikaasa patronüümi, vaid jäävad oma nimega edasi.

Aasia

Patronüüme on kasutatud või kasutatakse praegugi Mongoolias, Pakistanis, teatud piirkondades Indias, Hiinas ja Malaisias ning Türgis ja Aserbaidžaanis.

Vaata ka

• eponüüm
• Islandi isikunimed
• matronüüm