Ulrich Zwingli
| Ulrich Zwingli | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 1. jaanuar 1484 |
| Surmaaeg | 11. oktoober 1531 (47-aastaselt) |
| Amet | teoloog, kirjanik |
| Autogramm | |
 | |
Ulrich Zwingli (levinud on ka nimekuju Huldrych Zwingli; 1. jaanuar 1484 Šveits, Wildhaus – 11. oktoober 1531 Šveits, Kappel am Albis) oli šveitsi usu-uuendaja.
Tema teoloogiat kandsid teises põlvkonnas edasi Heinrich Bullinger ja Johann Calvin, kusjuures Calvin lähenes luterlusele.
Ta oli Martin Lutherist vähem populaarne, kuid andis reformatsiooni õpetusse siiski märkimisväärse panuse.
Nimi
[muuda | muuda lähteteksti]Zwingli ristiti Augsburgi püha Ulrichi järgi. See nimi tähendab algselt ligikaudu 'pärandilt rikas'. Zürichi rae protokollides nimetatakse teda Meister Uolrich. Tema hüüdnimi oli arvatavasti Ueli või Uoli. Üliõpilasena kasutas Zwingli selle nime ladinapärast kuju Udalricus.
Hiljem hakkas Zwingli oma tõlgete ja kirjade all kasutama nimekuju Huldrychus (saksa sõnast, mis praeguses kirjaviisis kirjutatakse huldreich 'armurikas, armuline'. Tema eesnime kasutatakse praegu sageli kujudel Huldrych ja Huldreich.
Noorpõlv
[muuda | muuda lähteteksti]Perekond
[muuda | muuda lähteteksti]Ulrichi vanemad olid Johann Ulrich ja Maria Bruggmann. Ulrich oli nende 11 lapsest kolmas.
Haridus
[muuda | muuda lähteteksti]Zwingli kasvas üles oma onu, Konstanzi piiskopkonna preestri ja tolle konkubiini juures koos nende lastega. Ta õppis Bernis ja Viini ülikoolis seitset vaba kunsti ning sai suurepäraseks humanistiks. Aastal 1502 lõpetas ta Thomas Wyttenbachi õpilasena teoloogiaõpingud.
Tegevus preestrina
[muuda | muuda lähteteksti]Glarus
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1506 sai Zwinglist Glaruse kogudusepreester. Sellena osales ta glaruslaste sõjakäikudest paavsti eest prantslaste Lombardias 1512–1515, mille eest ta sai aastani 1517 paavstilt iga-aastast pensioni 50 kuldnat. Ta tegeles humanistlike uuringutega ning seejärel uuris hoolega Rotterdami Erasmuse poolt äsja välja antud kreekakeelset Uut Testamenti, jõudes järeldusele, et kiriku õpetus pole mõningates punktides Uue Testamendiga kooskõlas. Peale selle ühendas teda Erasmusega sõjavastasus.
Zwingli leidis, et igaüks peab Piiblit ise tõlgendama, ja kritiseeris katoliku kiriku kuritarvitusi.
Einsiedeln
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1516 kutsus Diebold von Geroldseck ta jutlustajaks Einsiedelni kloostrisse, mis oli palverännakute sihtkohaks. Varsti hakkas ta jutlustama "palverännakute ja teiste kuritarvituste vastu", samuti aastal 1518 Šveitsi ilmunud paavstliku indulgentsidemüüja Bernardin Samsoni vastu. Ta kutsus koguni Sitteni piiskoppi ja Konstanzi piiskoppi üles kirikut jumalasõna juhatusel parandama. Samal ajal aga asus ta ka oma kogemuste põhjal Itaalia-sõjakäigust võitlusse šveitsi rahvast demoraliseeriva Prantsusmaa, Milano ja paavsti palgasõduritena kasutamise vastu. Lombardias toimunud sõjas osalemise järel võttis ta üle Erasmuse veendumuse: "Sõda tundub mittekogenutele magus." (Dulce bellum inexpertis)
Zürich
[muuda | muuda lähteteksti]Et ka Zürichi valitsus oli palgasõdurluse vastu, tõi see hoiak talle Zürichi Grossmünsteri asepreestri (Leutpriester) mõjuka ameti, millesse ta 1. jaanuaril 1519 astus. Oma lihtsates, selgetes, üldarusaadavates jutlustes jätkas ta evangeeliumide tõlgendamist. Kõikidele linna ja maa jutlustajatele anti 1520 korraldus jutlustada kooskõlas evangeeliumiga.
Aastal 1522 avaldas Zwingli oma esimese reformaatorliku kirjutise "Toitude valimisest ja vabadusest", mis oli suunatud paastumise vastu. Selle teose kirjutas ta ühe sõbra paasturikkumise ajendil. Zwingli ise oli "Zürichi vorstisöömise" tunnistajaks, kuid ei osalenud selles. Ta õigustas seda tegevust, sest paastude pidamine olevat kristlusega vastuolus. Konstanzi piiskopile saatis ta tagasihoidliku, kuid kindlasõnalise palvekirja, milles ta koos kümne kaaslasega kuulutas, et nad on "teinud Jumalaga kindla otsuse evangeeliumi lakkamatult jutlustada" ja taotlesid tsölibaadiseaduste kaotamist. Siis püüdis paavst Hadrianus VI Zwinglit tema vabadust tunnustava kirjaga takistada astumast uusi samme katoliku kiriku vastu.
Kui nüüd dominiiklased Zürichis süüdistasid Zwinglit ketserluses, kutsus raad (Suur Nõukogu) kõiki teolooge, kes võiksid Zwinglit ümber veenda, Zürichisse 29. jaanuaril 1523 disputatsioonile (1. Zürichi disputatsioon) Zwingli poolt esitatud teeside üle. Disputatsioonil viibis ligi 600 vaimulikku ja ilmalikku inimest. Et piiskopi saadikutel, sealhulgas Johann Fabril, ei olnud Zwingli teeside vastu tuua midagi peale püha pärimuse ja kirikukogude autoriteedi, tunnistas Zürichi raad võitjaks Zwingli.
Teisel, 26.–29. oktoobril 1523 peetud disputatsioonil vaieldi peaaegu 900 Šveitsi eri kohtadest tulnud tunnistaja ees "pilditeenistuse ja missa" üle. 2. Zürichi disputatsiooni aluseks oli jutlus piltide austamise vastu ning sellest tulenevast pildirüüstest. Otsustati, et pildid eemaldatakse, ent see ei toimu kohe, vaid poole aasta jooksul, et rahvast saaks edasiste jutlustega selleks pöördeks ette valmistada. See pildirüüste tõi muuhulgas kaasa ittingeni pildirüüste (Ittinger Sturm). Kolmanda disputatsiooni (13. ja 14. jaanuar 1524) järel kõrvaldati ka missa.
Veel samal aastal, 19. aprillil 1524 abiellus Zwingli 33-aastase lesknaise Anna Meyeriga (sündinud Reinhard), kellega ta oli juba varem mitteametlikus abielus kokku elanud.
Reformatsioon Zürichis ei puudutanud üksnes religiooni: raad korraldas Zwingli nõuandel ümber, kooli, kiriku ja abielu ning andis välja komblusseadusi. Zwinglil ei olnud poliitilist ametit, kuid tal suur mõju, sest raad teadis, et rahvas võtab Zwingli jutlusi kuulda.
Aastal 1525 andis Zwingli välja oma usutunnistuse "Tõelisest ja võltsist religioonist", mille ta saatis Prantsusmaa kuningale François I-le. Olles paljudes punktides ühel nõul Martin Lutheri ja teiste saksa reformaatoritega, oli Zwingli liturgia suhtes siiski radikaalsem ja hülgas "Kristuse ihuliku kohalolu armulauas". Aastaks 1525 oli reformatsioon ja jumalateenistuse reform Zürichis lõpule viidud.
Armulauda pühitseti mõlemal kujul Jeesuse Kristuse mälestuseks. Pildid, missad ja tsölibaat kaotati. Seati sisse reguleeritud vaestehoolekanne. Seda finantseeriti sekulariseerimisel vabanenud rahast. Samuti asutati 1525 Grossmünsteri juures Propstei, teoloogide õppeasutus. Seal õpiti Piibli-eksegeesi, et selle tulemusi saksakeelsetes jutlustes rahvale ette kanda. Eesmärgiks oli rahva lähendamine Piiblile. Zwingli oli Zürichi kiriku juht (eestseisja, Antistes).
Zwingli nägi ette kiriku ja riigi tihedat koostööd ning nägi selles võimudele tõsist kohustust. Ta kuulutas, et võimud, kes ei taha võtta kriteeriumiks Kristuse juhtnööre, võib "Jumalaga tagandada".
Hesseni maakrahv Philipp Suuremeelne, kes jagas Zwingli kaugeleulatuvaid poliitilisi vaateid, korraldas oktoobris 1529 "Marburgi armulauatüli" lahendamiseks Marburgi lossis Marburgi religioonikõnelused, millel Luther Zwingli seisukohad järsult tagasi lükkas. Sellega nurjus teoloogilistel põhjustel keisri ja paavsti vastane protestantlik liit.
Ent üha julgemaks muutusid südamesõpradest maakrahvi ja Zwingli plaanid. Viimase õhutusel tegi Philipp 1530 peaaegu hulljulge plaani "liiduga Aadria merest Beldini ja ookeanini maailma päästmiseks Habsburgide haardest". Zwingli oli juba jaanuaris 1528 disputatsioonil Bernis ka Berni kantoni reformatsiooni poole võitnud. Aga pärast seda, kui esimese Kappeli maarahuga 1529 paistis, et ähvardav Zürichi kantoni ja viie vana kantoni vahelise ususõjaoht on kõrvaldatud (küll relvajõul evangeeliumi levitamist pooldava Zwingli soovide vastaselt), puhkes ometi 1531 teine Kappeli sõda Zürichi ning katoliiklike kantonite Luzerni, Uri, Schwyzi, Unterwaldeni ja Zugi vahel.
Ulrich Zwingli tõlkis tihedas koostöös Leo Judiga Piibli. See tõlge on tuntud Zürichi Piibli nime all.
11. oktoobril 1531 kaotasid zürichlased Kappeli all ja Zwingli ise sai lahinguväljal surma. Järgmisel päeval lohistati surnukeha tuleriidale ja tuhk puistati tuulde. Alles 1838 püstitati talle Kappelis ja 1885 Zürichis mälestussammas.
Zwingli oli tolerantne, vaga ja omakasupüüdmatu mees, kes paistis silma nii teadmiste kui ka praktikameele poolest, mis tegi ta võimeliseks mastaapseteks poliitilisteks kombinatsioonideks. Nõnda kaasas ta kirikutööle ka ilmikuid (prohvetlus). Tema tegevuse varjupoolele kuulub aga suhtumine anabaptistidesse. Alles 2004 toimus lepituskoosolek Zürichi reformeeritud kristlaste ja anabaptistide vahel.
Zwingli reformatsioon lähtus teistsugustest eeldustest kui Lutheri reformatsioon. Hoolimata paljudest ühisjoontest oli Zwingli ja Lutheri õpetuse vahel ka selgeid erinevusi. Kui Luther tahtis kõrvaldada kiriku pahesid, mis olid tema arusaamise järgi Piibliga vastuolus (näiteks kauplemine indulgentsidega), siis Zwingli aktsepteeris kirikus üksnes seda, mis on Piiblis sõnaselgelt kirjas. Seetõttu on reformeeritud kirikud veel tugevamalt sõnakirikud kui luteri kirikud: kirikus ei ole mingeid kaunistusi peale Piibli-tsitaatide, puuduvad usutunnistused, liturgia on ainult see, mis Piiblis kirjas on, mõnda aega loobuti isegi muusikast jumalateenistustel, kuigi Zwingli ise oli väga musikaalne.
Erinevalt Lutherist pooldas Zwingli talurahva ülestõusu.
Zwingli järglaseks Zürichis sai Heinrich Bullinger.