Hispaania Sotsialistlik Töölispartei
| Hispaania Sotsialistlik Töölispartei | |
|---|---|
| Partido Socialista Obrero Español | |
 | |
| Erakonna president | Cristina Narbona |
| Peasekretär | Pedro Sánchez |
| Asutamine | 2. mai 1879 |
| Ideoloogia |
sotsiaaldemokraatia kuni 1979 marksism |
| Europarlamendi fraktsioon | Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon |
| Kohti Senatis | 88/259 |
| Kohti Kongressis | 121/350 |
| Meediakanal | El Socialista |
| Koduleht | psoe.es |
Hispaania Sotsialistlik Töölispartei (hispaania Partido Socialista Obrero Español, lühend PSOE, tõlgitud ka Hispaania Sotsialistlik Tööpartei, Hispaania Sotsialistlik Tööliste Partei) on Hispaania sotsiaaldemokraatlik erakond.
Töölispartei on vanim Hispaania järjepidevalt tegutsenud partei, olles asutatud 1879. aastal, ning üks Hispaania juhtivatest erakondadest, mängides olulist rolli Hispaania poliitika kujundamisel 1970. aastatest alates.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Erakonnale pani 1879. aastal alguse Madridi ametiühingute korraldaja Pablo Iglesias, kes rajas Hispaania Sotsialistliku Töölispartei marksistliku, antiklerikalistliku ja töölisklassile suunatud parteina. Erakonnas oli ametiühingu liikmetel ja erakonna lihtliikmetel suur roll otsustusprotsessis ja erakonnaga oli tihedalt seotud 1888. aastal samuti Iglesiase asutatud ametiühingute konföderatsioon Unión General de Trabajadores (UGT).[1]
19. sajandil saavutas Töölispartei vähe ja kasvas aeglaselt Hispaania väikese töölisklassi ja teiste vasakpoolsete, eriti anarhistliku ametiühingute konföderatsiooni, karmi konkurentsi tõttu. Esmakordselt saavutas PSOE edu 1910. aasta valimistel, kui erakond kandideeris koos vabariiklaste parteidega ja erakonna juht Pablo Iglesias osutus esimese sotsialistina Hispaania parlamenti valituks.[2] Hoolimata esmasest edust nõrgenes partei 1921. aastal, kui erakond lõhenes ja radikaalsemad erakonna liikmed asutasid Hispaania Kommunistliku Partei.[1]
Vabariik ja Franco diktatuur
[muuda | muuda lähteteksti]
PSOE populaarsus kasvas 1920. aastatel ja kui 1931. aastal kuulutati välja Hispaania Vabariik, oli (hoolimata sotsiaaldemokraatide ja revolutsiooniliste sotsialistide lahkhelidest) Tööpartei kujunenud riigi suurimaks erakonnaks. Erakond toetas vabariiklikku Hispaaniat ja osales kuni kodusõjani kõikides koalitsioonivalitsustes. Hispaania kodusõja ajal toetas erakond jõuliselt vabariiklike vägesid ning UGT juht Francisco Largo Caballero oli aastatel 1936–1937 vabariikliku Hispaania peaminister.[1]
Francisco Franco juhitud Hispaania keelustas kodusõja kaotanud PSOE ametlikult 1938. aastal. Erakonnal puudus põrandaaluse organisatsiooni struktuur, ühtsus ja oskus, mistõttu erakonna tegevus oli 1940. aastatel Hispaanias väga piiratud ja partei tegutses peamiselt väljaspool Hispaaniat eksiilis. 1950. aastate keskel erakonna tegevus taastus, kui sellega liitusid mitmed noorema generatsiooni hispaanlased, kuigi erakonna juhtkond oli jätkuvalt eksiilis ja sattus tihti omavahelistesse konfliktidesse.[1]
1974. aastal suutis noorema generatsiooni esindaja Felipe González oma toetajaskonnaga lükata kõrvale eksiilis oleva juhtkonna ja võtta üle Tööpartei juhtimine. Seejärel suutis karismaatiline González märgatavalt suurendada partei liikmeskonda: liikmeskond kasvas 3500 liikmelt 1974. aastal 50 000 peale 1977. aastal, jätkates pidevat kasvu ka seejärel.[1]
Tänapäevane Hispaania
[muuda | muuda lähteteksti]_tijdens_bijeenkomst,_Bestanddeelnr_929-2260_(cropped).jpg)
Pärast demokraatia taastamist legaliseeriti Hispaania Sotsialistlik Töölispartei 1977. aastal. Samal aastal toimusid esimesed diktatuurijärgsed demokraatlikud valimised, kus Töölispartei sai peaaegu 30 protsenti häältest, osutudes seega suuruselt Hispaania teiseks erakonnaks ja moodustades ametliku opositsiooni. Erakond mängis rolli nii demokraatliku režiimi kehtestamisel kui ka 1978. aasta põhiseaduse koostamisel ja selle ratifitseerimisel.[1]
Pärast 1979. aasta valimistel opositsiooni jäämist leidis González PSOE radikaalsotsialistliku ideoloogia liiga radikaalne olevat ja taotles 1979. aasta mais erakonna konverentsil ideoloogilist suunamuutust, võttes uueks suunaks marksismi asemel sotsiaaldemokraatia. Delegaadid keeldusid tema kursimuutust toetamast ning González astus parteijuhi kohalt tagasi. Siiski valiti ta tagasi sama aasta septembris toimunud erakorralisel parteikongressil ning ta sai volitused plaanitud poliitika- ja struktuurimuudatustele. Järgnenud muudatused puhastasid suure osa marksistlikust sõnavarast partei programmist ja nõrgestasid äärmuslasi erakonnas.[1]
Uue platvormiga kujunes PSOE laiahaardeparteiks ning võitis 1982. aasta valimised, saavutades Cortesis esimese üksikparteina enamuse, millega sai valitseda. Võimule saamine kinnistas Hispaanias kahe domineeriva erakonnaga süsteemi, millest üheks parteiks oli Töölispartei (ja teiseks sai Rahvapartei), kes korjasid valimistel teineteisele vastandudes lõviosa häältest.[3] Gonzálezi juhtimisel võitis PSOE ka kolm järgnevat valimist ja juhtis Hispaaniat aastatel 1982–1996.[1]
PSOE juhitud Hispaania muutis relvajõud professionaalseks ja lojaalseks, rajas tugevad alustalad demokraatia säilimiseks Hispaanias, kindlustas piirkondliku detsentraliseeritud juhtimisstiili, edukalt restruktureeris ka riigi majandust konkurentsivõimelisemaks, vähendas roomakatoliku kiriku mõju hariduses ning liitus Euroopa Majandusühenduse ja NATO-ga.[1]
1990. aastate lõpus korraldati erakonnasisene demokratiseerumine ning kehtestati eelvalimissüsteem, mis võimaldas erakonna liikmetel valida kohalikke ja piirkondlikke juhte otse ning valida PSOE peaministrikandidaati. Sellest hoolimata vähenes järk-järgult Töölispartei toetus mitmete tegurite tõttu: korruptsiooniskandaalid, tõusnud tööpuudus, rünnakud baskide vastu. 1989. aasta valimistel ei saanud erakond parlamendis enam enamust ning PSOE püsis võimul piirkondlike erakondade toetusel.[1]
1996. aasta valimised võitis Rahvapartei ning kaotuse saanud González astus järgmisel aastal PSOE parteijuhi kohalt tagasi. Uuesti sai José Luis Rodríguez Zapatero juhitud Töölispartei võimule 2004. aasta valimistel. Liidus piirkondlike erakondadega lihtsustas Zapatero juhitud Hispaania abielulahutust, seadustas samasooliste abielu, keelas suitsetamise avalikus ruumis, viis Iraagist Hispaania väed välja ja toetas 2005. aastal Kataloonia autonoomia statuudireformi.[4] Võimule saades oli PSOE radikaalsema sõnumiga, sattudes tihti konflikti roomakatoliku kiriku väärtustega.[1]
2007. aastal alanud majanduskriisis kujunes Hispaania Euroopa võlakriisi üheks osapooleks, mistõttu langes PSOE toetus. Ebapopulaarse kärpepoliitika, kasvava tööpuuduse, protestide ja PSOE kaotuse tõttu 2011. aasta kohalikel valimistel otsustas Zapatero korraldada ennetähtaegsed parlamendivalimised sama aasta novembris ja tagasi astuda. Valimistel saavutas Töölispartei oma halvima tulemuse alates 1977. aastast, saades Kongressis 110 kohta. 2015. aasta parlamendivalimistel valiti parlamenti mitmed uued erakonnad ja endised suurjõud, sealhulgas ka vaid 90 kohta võitnud Töölispartei, ei ole suutnud enam üksi valitsust moodustada.[1][3]
Uuesti sai Töölispartei võimule 2018. aastal, kui Pedro Sánchez moodustas vähemusvalitsuse. Valitsus püsis vaid kümnekonna väikepartei toetusel, kuni 2019. aasta aprillis korraldatud erakorraliste valimisteni.[3] Valimised võitis küll 123 kohaga PSOE, kuid liitlaste puudumise tõttu ei saanud Sanchez valitsust moodustatud ja sama aasta novembris korraldati uued valimised. Novembrivalimistel sai Töölispartei 120 kohta ja moodustas 2020. aasta alguses Hispaania esimese koalitsioonivalitsuse kodusõjast alates vasakäärmusliku erakonnaga Podemos.[5] 2023. aasta valimistel sai PSOE 122 kohta.[6]
Struktuur
[muuda | muuda lähteteksti]Hispaania Sotsialistlik Töölispartei koosneb kohalikest harudest (agrupaciones), mis jagunevad piirkondlikeks ja provintsi organisatsioonideks. Erakonda juhivad 25-liikmeline Föderaalne Täitevkomitee, mis toimib sisuliselt erakonna valitsusena, ja 255-liikmeline Föderaalne Komitee, mis toimib mitu korda aastas koguneva seadusandliku koguna.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Share, Donald (17.08.2023). "Spanish Socialist Workers' Party". Britannica. Vaadatud 21.08.2023.
- ↑ "Hispaania walimised". Koit. 04.05.1910. Lk 1–2.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Laiapea, Andres (28.08.2019). "Hispaania poliitilise maastiku ümberkujunemine". Kesknädal. Lk 7.
- ↑ Penu, Anna-Maria (20.06.2006). "Katalaanid laiendavad autonoomiat". Õhtuleht.
- ↑ "Hispaania parlament kinnitas Sancheze uuesti peaministriks". ERR. 07.01.2020.
- ↑ Kressa, Kaarel (25.07.2023). "Hispaania valija nuhtles äärmuslasi, kuid teistele ka mandaati ei andnud". Eesti Päevaleht.