Mine sisu juurde

Tuumapommide heitmine Hiroshimale ja Nagasakile

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Hiroshima ja Nagasaki aatompommitamine)
Tuumapommi heitmine Hiroshimale ja Nagasakile
Osa Teise maailmasõja raames toimunud Sõjast Vaiksel ookeanil
Tuumapommi tekitatud tuumaseened Hiroshima (vasakul) ja Nagasaki (paremal) kohal
Toimumisaeg 6. ja 9. augustil 1945
Osalised
Ameerika Ühendriigid Jaapan

6. ja 9. augustil 1945 lõhkasid Ameerika Ühendriigid Jaapani linnade Hiroshima ja Nagasaki kohal kaks tuumapommi. Pommiplahvatustes hukkus 129 000–226 000 inimest, kellest enamik olid tsiviilelanikud. See on jäänud ainsaks tuumarelva kasutamiseks relvastatud konfliktis.

Ettevalmistused

[muuda | muuda lähteteksti]

Sihtmärgi valimine

[muuda | muuda lähteteksti]
6. ja 9. augusti missioonide skeem, Hiroshima, Nagasaki ja Kokuraga (algne 9. augusti sihtmärk)

1945. aasta aprillis palus Marshall Grovesil määrata pommitamiseks konkreetsed sihtmärgid, et tema ja Stimson saaks need kinnitada. Groves moodustas sihtkomitee, mida juhtis ta ise ja kuhu kuulusid Farrell, major John A. Derry, kolonel William P. Fisher, Joyce C. Stearns ja David M. Dennison USAAF-ist ning teadlased John von Neumann, Robert R. Wilson ja William Penney Manhattani projektist. Sihtkomitee kogunes 27. aprillil Washingtonis; 10. mail Los Alamoses, kus sai vestelda sealsete teadlaste ja tehnikutega ja lõpuks 28. mail Washingtonis, kus seda briifisid Tibbets ja komandör Frederick Ashworth Alberta projektist ning Manhattani projekti teadusnõustaja Richard C. Tolman.[1]

Sihtkomitee nimetas viis sihtmärki: Kokura (praegune Kitakyūshū), Jaapani ühe suurima laskemoonatehase asukoht; Hiroshima, sadam ja tööstuskeskus, kus asusid sõjaväe staabid; Yokohama, õhusõidukite tootmise, tööpinkide, dokkide, elektriseadmete ja naftatöötlemistehaste tööstuskeskus; Niigata, tööstusrajatistega sadamalinn, sealhulgas terase- ja alumiiniumitehased ning naftatöötlemistehas; ja Kyoto, suur tööstuskeskus.

Sihtmärgi valikul järgiti järgmisi kriteeriume:

sihtmärgi läbimõõt on suurem kui 4,8 km (3 miili) ja see on oluline sihtmärk suures linnas
lööklaine tekitaks tõhusalt purustusi
1945. aasta augustiks sihtmärki tõenäoliselt tavarelvastusega ei rünnata[2]

Need linnad jäid öiste pommirünnakute ajal suures osas puutumata ja armee õhujõud nõustusid need sihtmärkide nimekirjast välja jätma, et saaks täpselt hinnata tuumapommide tekitatud kahju.

30. mail palus Stimson Grovesil Kyoto sihtmärkide nimekirjast eemaldada selle ajaloolise, religioosse ja kultuurilise tähtsuse tõttu, kuid Groves viitas selle sõjalisele ja tööstuslikule tähtsusele.[3] Seejärel pöördus Stimson sel teemal president Harry S. Trumani poole. Truman nõustus Stimsoniga ja Kyoto eemaldati ajutiselt sihtmärkide nimekirjast.[4] Groves üritas juulis Kyotot sihtmärkide nimekirja taaslisada, kuid Stimson jäi endale kindlaks.[5][6] 25. juulil kanti Nagasaki Kyoto asemel sihtmärkide nimekirja. See oli suur sõjasadam, üks Jaapani suurimaid laevaehitus- ja remondikeskusi ning oluline mereväe lahingumoona tootja.[6]

Hiroshima pärast pommiplahvatust. 1946. aasta
Hiroshima pärast tuumapommiplahvatust

Õiguslikud hinnangud

[muuda | muuda lähteteksti]

1899. ja 1907. aasta Haagi konventsioonid, mis käsitlevad sõjapidamise reegleid maal ja merel, võeti vastu enne õhujõudude laialdast kasutuselevõttu. Vaatamata korduvatele diplomaatilistele katsetele ajakohastada rahvusvahelist humanitaarõigust õhusõja osas, ei ajakohastatud seda enne Teise maailmasõja puhkemist. Spetsiifilise rahvusvahelise humanitaarõiguse puudumine ei tähendanud, et õhusõda ei kuulunud sõjapidamise reeglite alla, vaid pigem seda, et puudus üldine kokkulepe nende seaduste tõlgendamise kohta.[7] See tähendab, et Teise maailmasõja ajal sõja osaliste poolt vaenlase territooriumil asuvate tsiviilpiirkondade õhust pommitamine ei olnud rahvusvahelise humanitaarõiguse positiivse ega spetsiifilise tavaõigusega keelatud.[8]

1963. aastal käsitleti tuumapommi rünnakuid kohtuasjas Ryuichi Shimoda vs Jaapani riik. Tokyo ringkonnakohus otsustas, et tuumarelvade kasutamine sõjapidamises ei olnud ebaseaduslik,[9][10] kuid leidis oma obiter dictum'is,[10] et tuumapommide heitmine Hiroshimale ja Nagasakile on sel ajal kehtinud rahvusvahelise õiguse kohaselt ebaseaduslik, kui kaitsmata linnade valimatu pommitamine. Kohus keeldus apellantidele hüvitist maksmast põhjusel, et Jaapani valitsus loobus San Francisco lepingust tulenevalt õigusest saada Ameerika Ühendriikide valitsuselt reparatsiooni.[11]

Aatomipommi Ohvrite Komisjon – ABCC

[muuda | muuda lähteteksti]

Aatomipommi Ohvrite Komisjon (Atomic Bomb Casualty Commission) oli komisjon, mis loodi 1946. aastal Harry S. Trumani presidendiliku määruse kohaselt. Komisjonil oli ainus eesmärk uurida aatomipommide ellujäänuid, kuna nad uskusid, et järgmise maailmasõjani ei pruugi neil enam võimalust olla.[12][13] Seetõttu uuris see komisjon Hibakuša tervist, kuid ei ravinud neid. Ameerika juhid pidasid Hibakuša ravimist nende vigastuste vastutuse tunnustamiseks. Selle tulemusena tundsid Hibakuša end ABCC komisjoni poolt katsejänestena kohtlemisena.[12][14][15][16]

ABCC komisjon keskendus ka Nagasaki Nishiyama piirkonnale. Hüpotsentri ja Nishiyama vahel olid mäed, mis takistasid plahvatuse kiirguse ja kuumuse otsest jõudmist Nishiyamasse ning seal ei olnud kahju. Kuid sajavad tuhka ja vihm tõid kaasa märkimisväärse kiirguse taseme. Seetõttu viidi pärast sõda läbi terviseuuringud, ilma et elanikkonda informeeriti nende eesmärgist.[17] Alguses viis uuringuid Nishiyamas läbi Ameerika armee, kuid hiljem anti need üle ABCC komisjonile.

Mõne kuu pärast aatomipommirünnakut näitasid Nishiyama elanikud märkimisväärset valgete vereliblede arvu kasvu. Loomadel võib leukaemia tekkida kogu keha kiirgusega kokkupuute tagajärjel, mistõttu sooviti uurida, mis juhtub inimestel. Samuti tuvastati inimestel osteosarkoom pärast radioaktiivse materjali suukaudset allaneelamist.[17][18] ABCC komisjoni koostatud raporti kohaselt olid Nishiyama piirkonna elanikud, kes ei olnud aatomipommirünnakutes otseselt kannatanud, ideaalne populatsioon jääkkiirguse mõju jälgimiseks.[17][18]

USA jätkas jääkkiirguse uurimist pärast Jaapani iseseisvust, kuid tulemusi ei edastatud kunagi Nishiyama elanikele.[19] Selle tagajärjel jätkasid elanikud pärast Teist maailmasõda põllumajandusega ning leukaemiaga patsientide arv suurenes ja suri rohkem inimesi.[19]

Pärast aatomipommirünnakuid soovisid Jaapani teadlased uurida, et aidata hibakusha'd paraneda, kuid SCAP ei lubanud jaapanlastel uurida aatomipommi kahjustusi.[17] Eriti ranged olid reeglid kuni 1946. aastani, mis viisid kiirgusest tingitud surmade arvu suurenemiseni.[20]

Kui Hibakusha keeldusid rutiinsetest meditsiinilistest uuringutest, ähvardas ABCC neid sõjakohtu ette tuua sõjakuritegude eest. Lisaks, kui Hibakusha surid, külastas ABCC isiklikult nende kodusid ja viis nende kehad autopsi jaoks ära.[21] ABCC komitee püüdis samuti viia surnud kaksikute kehade uurimiseks.[22] Arvatakse, et vähemalt 1 500 organit saadeti Washingtonis asuvasse Relvajõudude Patoloogia Instituuti.[21]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Jones 1985, lk 528–529.
  2. ↑ "Atomic Bomb: Decision – Target Committee, May 10–11, 1945". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. august 2005. Vaadatud 6. augustil 2005.
  3. ↑ Jones 1985, lk 529.
  4. ↑ Hasegawa 2006, lk 67–68.
  5. ↑ Hasegawa 2006, lk 149–150.
  6. ↑ 6,0 6,1 Jones 1985, lk 530.
  7. ↑ Gómez, Javier Guisández (20. juuni 1998). "The Law of Air Warfare". International Review of the Red Cross. 38 (323): 347–363. DOI:10.1017/S0020860400091075. ISSN 1560-7755. Vaadatud 3. märtsil 2023.
  8. ↑ Terror from the Sky: The Bombing of German Cities in World War II. Berghahn Books. 2010. Lk 167. ISBN 978-1-8454-5844-7.
  9. ↑ "Shimoda case (Compensation claim against Japan brought by the residents of Hiroshmina & Nagasaki), Tokyo District Court, 7 December 1963". International Committee of the Red Cross.
  10. ↑ 10,0 10,1 The Japanese Annual of International Law: Volume 36. International Law Association of Japan. 1994. Lk 147.
  11. ↑ Falk, Richard A. (oktoober 1965). "The Shimoda Case: A Legal Appraisal of the Atomic Attacks Upon Hiroshima and Nagasaki". The American Journal of International Law. 59 (4): 759–793. DOI:10.2307/2197093. JSTOR 2197093. S2CID 146916745.
  12. ↑ 12,0 12,1 How a secretive agency discovered the A-bomb’s effect
  13. ↑ The Origins of ‘Hibakusha’ as a Scientific and Political Classification of the Survivor
  14. ↑ How a Secretive U.S. Agency Discovered the A-Bomb’s Effect on People
  15. ↑ For Whom does RERF Exist? －TSS Special Documentary for 75 Years Since the Atomic Bombing－ TSS-TV Co., Ltd.
  16. ↑ Radiation research foundation to apologize for studying but not treating hibakusha
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 The Hidden Truth of the Initial A-bomb Surveys (Part 1) NHK
  18. ↑ 18,0 18,1 "Recommendations for Continued Study of the Atomic Bomb Casualties", Papers of James V. Neel, M.D., Ph.D. Manuscript Collection No. 89 of the Houston Academy of Medicine, Texas Medical Center Library.
  19. ↑ 19,0 19,1 The Hidden Truth of the Initial A-bomb Surveys (Part 2) NHK
  20. ↑ NHK Special (2023). Atomic bomb initial investigation The hidden truth:Hayakawa Shobo pp. 124–125. (原爆初動調査 隠された真実 (ハヤカワ新書) NHKスペシャル取材班 (著) pp. 124–125.) ISBN 978-4-153-40012-2
  21. ↑ 21,0 21,1 プロデュースされた〈被爆者〉たち 岩波書店 柴田　優呼 pp121-122 ISBN:9784000614580
  22. ↑ Hibakusha: 2nd gen. Korean who met pope in Hiroshima vows to pass on A-bomb truth
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tuumapommide_heitmine_Hiroshimale_ja_Nagasakile&oldid=6779464"