Mine sisu juurde

Härjapea jõgi

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Härjapea oja)
Üle Härjapea jõe viinud sild Juhkentalis; paremal Vana-Kaarli kalmistu kabeli kaksiktornid (1889)
Härjapea jõe kunagine säng tänapäevasel kaardil

Härjapea jõgi oli jõgi, mis voolas Ülemiste järvest läbi Tallinna praeguse kesklinna ja suubus Tallinna lahte Läänemeres. Härjapea jõgi oli keskajal linna veerikkaim jõgi ja tähtsaim vooluveekogu.[1]

Härjapea sai alguse Ülemiste järvest ja voolas mööda praeguse Siselinna kalmistu linnapoolset piiri ning pöördus apostliku õigeusu kalmistu väravate lähedal kaarega Juhkentali tänava poole, moodustades selle äärde Tiigiveski paistiigi (praeguse Tiigiveski pargi piirkonnas). Juhkentali tänava piirkonnast kulges jõgi rööbiti Veski tänavaga praeguse Mardi tänavani, sealt üle Liivalaia tänava Maakri tänava kohal ja Kivisilla tänava kaudu edasi Tartu maantee algusest diagonaalselt üle Gonsiori tänava Narva maantee ja praeguse Pronksi tänava ristumiskohani, kust jätkas mööda Jõe tänavat. Lootsi ja Ahtri tänava nurgalt käänas jõgi järsult paremale ning vähem kui sada meetrit teisel pool Uus-Sadama tänavat suubus Tallinna lahte.

Viimaste aastatuhandete jooksul toimunud pideva maakerke tagajärjel on meri Tallinnast järjest põhja poole taandunud ja Härjapea jõgi muutus seetõttu aja jooksul pikemaks. Kui veel keskajal oli jõe suue praeguse Tartu maantee alguse kandis, siis 20. sajandi alguseks oli jõe pikkus järvest kuni mereni praeguse sadama lähedal umbes 4,5 km.

Härjapea jõel oli mitu lisajõge, nendest veerohkeim oli allikatest toituv Mardi oja, mis voolab tänapäeval samuti maa all kanalisatsioonitorustikus.

Härjapea jõe järgi on saanud nime Jõe tänav.

13. sajandil rajati Härjapea suudme lähedal asunud kivisilla (praeguse Kivisilla tänava) lähedusse jõe idakaldale (linna poolt vaadates vastaskaldale) Jaani seegi pidalitõbiste ravila ehk leprosoorium.[2]

Härjapea jõe äärde tekkis Kivisilla eeslinn ja paiknesid soodsa languse tõttu mitu vesiveskit (sh Ülemiste veski, Jaaniveski ja Tiigiveski), millest nii mõnegi juurde kujunes hiljem suurem tööstusettevõte. 14. sajandi alguseks oli Tallinnas 5–6 Härjapea vee jõul töötavat veskit. Tiigiveski rajati juba 13. sajandil ja kuulus algselt Mihkli nunnakloostrile. Tiigiveski/Liivaoru veskid töötasid Tiigiveski paistiigi veevarudel.[3]

Ühe hüpoteesi järgi on Härjapea jõgi saanud nime muinasajal Härjapea (Härjänpää vms) nime kandnud neeme järgi, mis sai 15.–16. sajandil uueks nimeks Toompea.[viide?]

29. septembril 1345 andis Taani kuningas Valdemar IV Tallinna raele ja linna kodanikele õiguse juhtida vett Tallinna vallikraavidesse Härjapea jõest, ojadest ja allikatest ning samuti lubati rajada veskeid. Tingimuseks oli, et ei kannataks Ülemiste veski veerežiim.[4]

Alates sellest aastast toitis jõe vesi selleks spetsiaalselt tehtud kanali kaudu ka Tallinna linnamüüri lõuna- ja idapoolset vallikraavi. Härjapea vanas jõesängis voolab mõnikord vett tänapäevalgi: sellest annavad märku nt Maakri tänava üleujutused sula ja suurvihmade aegu.

Tallinna linn ja Härjapea jõgi 1810. aasta linna kaardil
Tallinna linn ja Härjapea jõgi 1876. aasta linna kaardil
Härjapea jõgi 1910. aasta linna kaardil

1688. aasta linnaplaan (koostanud Samuel Waxelberg) näitab Härjapea jõel 8 vesiveskit (lähtudes ülemjooksult): 1. Ülemiste veski; 2. Vase-Paberiveski; 3. Suru-seemisnahaveski; 4. Vaseveski; 5. Suru-Tiigiveski; 6. Jaaniveski; 7. Suruveski; 8. Saeveski.

1867. aasta kevadel toimus Tallinnas suur üleujutus, kui tormi tekitatud lained murdsid läbi muldtõkke, mis oli rajatud kaitseks Ülemiste järve üleujutuste eest. Ülemiste mäel oli lahtine linna suubuv magistraaltoru, kust Härjapea jõgi voolas Suur-Tartu maantee kohalt paekivisse raiutud kanalit mööda mäest alla. Jõe vesi täitis ääreni veskitiigi Juhkentalis (praeguse Tiigiveski pargi kohal), mis peagi üle ajas, ujutades üle Tartu maantee ja Maakri tänava lähikonna. Lühikese ajaga oli kogu Tartu maantee Mõigust kuni Jaani seegi ja Kivisillani vee all ning ka Narva maanteed mööda voolas suur jõgi. Pärast üleujutustest rikutud Tartu maantee parandamist ja veemagistraali kraavi katmist paigaldati samal aastal Tartu maanteele 10 kilomeetri pikkune malmtorustik.[5][6]

Härjapea jõgi oli kasutusel juutide palvetuskohana, kuna Tallinnas ei olnud teist vooluveekogu. 1884. aastal rajati jõe kaldale Maakri tänava sünagoog.[7]

Praeguse Juhkentali tänava, Kalevi spordihalli ja pargi piirkonna paisutagune soostunud tiik aeti 19101911 täis Estonia teatri ehitusplatsilt kaevatud mullaga.[8] Tiigiveski tiigi kohale rajati Tiigiveski park.

Kuna 13. sajandist saadik veskeid ja tööstusi tööle pannud jõgi oli lõpuks väga reostatud ja kinni kasvamas (sinna suubusid ka käimlate ülevoolurennid), lõpetasid ka ülemjooksul asunud eeslinnade elanikud jõe vee tarvitamise 1880. aastatel ning 1914. aastal kaeti haisev Härjapea suuremas osas plaatidega. Jätkuva ebameeldiva lõhna tõttu otsustati 1936. aastal jõgi maa sisse suunata[8] ja suunatigi täies ulatuses kanalisatsioonitorustikku 1937. aastal. Mõne tollase hinnangu järgi oleks Härjapea vesi pannud poole sajandi pärast ka Tallinna lahe kogu Kalaranna ulatuses tugevalt haisema, mille ennetamiseks loodeti selle ajaga ehitada kollektorisse filter ja kasutada kogunevat orgaanilist setet mujal väetiseks.[9]

Narva maanteel üle Härjapea jõe viinud silla varemed (teetööde käigus välja kaevatud, 2023)

24. juulil 2023 ilmus Pronksi tänava ja Narva maantee ristmikul tee-ehituse käigus maa alt päevavalgele 18. sajandist[10] pärit kivist kaarsild, mis ületas omal ajal Härjapea jõge.[11]

  1. Robert Nerman, Leho Lõhmus. Tallinna asumid ja ametlikud kohanimed. Tallinn: Tallinna Linnaplaneerimise Amet 2013, lk 58.
  2. Erki Russow (20. aprill 2019 10:30). "Tallinn 800: esimene kirjalik märge linnaasutusest". Postimees. Postimees Grupp. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2019.
  3. Gustav Jakobson, Aleksander Kivi, Heldur Lond, Ain Soik. "Tallinna vesi ja sajandid". Kust sai vett keskaegne Tallinn. Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1967, lk 9
  4. Gustav Jakobson, Aleksander Kivi, Heldur Lond, Ain Soik. "Tallinna vesi ja sajandid. 550 aastat Tallinna veevarustust". Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1967
  5. Robert Nerman "Torupilli piirkond sai omale nime sealkandis asunud kõrtsilt", 16.02.2007.
  6. Heiki Suurkask "Kui Ülemiste vanake viimati vihastas: Suur Tallinna uputus 1867. aastal", Delfi. 13.04.2014.
  7. Palvetajad Härjapea jõe ääres. Rahvaleht, 25. september 1930, nr. 113, lk. 1.
  8. 8,0 8,1 "Kunagine Härjapea jõgi – kas sa ikka tead, mis su jalge all voolab" Delfi. Heiki Suurkask. 15.12.2013
  9. Härjapea jõe viimsed päevad. Rahvaleht, 23. juuli 1932, nr. 86, lk. 1.
  10. Tallinn otsustas Härjapea jõe silla maa all säilitada, www.delfi.ee, 27. juuli 2023
  11. Eksponeerida, säilitada või lõhkuda? Härjapea silla leid tekitab Tallinnas vastakaid arvamusi, Eesti Päevaleht, 26. juuli 2023

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]