Mine sisu juurde

Hõlmikpuu

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Gingko biloba)
Hõlmikpuu
Fossiilide leiud: 51,5–0 Ma
eotseen–tänapäev[1]
Goethe hõlmikpuu Jena botaanikaaias (istutatud 1790ndatel)[2]
Goethe hõlmikpuu Jena botaanikaaias (istutatud 1790ndatel)[2]
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Hõlmikpuutaimed Ginkgophyta
Klass Ginkgoopsida
Selts Ginkgoales
Sugukond Ginkgoaceae
Perekond Hõlmikpuu Ginkgo
Liik Hõlmikpuu
Binaarne nimetus
Ginkgo biloba
L., 1771

Hõlmikpuu ehk ginko (Ginkgo biloba L.) on hõlmikpuu perekonda kuuluv ainus tänapäeval elav liik.

Hõlmikpuu on heitlehine peamiselt kahekojaline pikaealine puu.

Maailma vanim hõlmikpuu on 4000–4500 aasta vanune Li Jiawani suur hõlmikpuukuningas (Guizhou, Hiina).[4]

Hõlmikpuu on ohustatud liigina kantud 1998 Rahvusvahelise Looduskaitseliidu IUCNi punasesse nimestikku.[3] Metsikute hõlmikpuude esinemine on vaidlustatud. Kultuurtaimena on hõlmikpuu laialt levinud ja teda on kasutatud kultus-, toidu-, ravim-, ilu-, katse-, doonortaimena, kaubaartiklina, haljastus- ja pühapuuna jpm.

Eestis kasvatatakse teda botaanikaaedades, tänavatel ja parkides haljastuspuuna, koduaedades ilupuuna.

Hõlmikpuu perekonna liigid ilmusid alamjuura floorasse ligi 180 miljonit aastat tagasi[5] ja neid peetakse elavaks fossiiliks,[6] sellest annavad tunnistust hõlmikpuulehtede kivistised.

Kasvukoht

[muuda | muuda lähteteksti]

Endiste hõlmikpuumetsade asukohtade uurijad on külastanud poolmetsikuid hõlmikpuid Tianmushani mäel (Hiina, Zhejiang) ja näinud neid kasvamas ojade kallastel, kivistel mäenõlvadel ja kaljupaljanditel.[7]

Taksonoomia ja klassifikatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Looduseuurijate Seltsi juures tegutseva botaanika terminoloogia komisjoni taimenimede andmebaasis on eestikeelseks teaduslikuks botaaniliseks taksoninimetuseks hõlmikpuu.[8] Hõlmikpuu teaduslik ladinakeelne liiginimetus on Gingko biloba L.. Hõlmikpuu on hõlmikpuutaimede hõimkonna hõlmikpuuliste sugukonna hõlmikpuu perekonna ainus elav liik.[9].[10]

Saksa loodusteadlane, arst ja maadeuurija Engelbert Kämpfer (ka Kaempfer) (16. september 1651 – 2. november 1716) puutus hõlmikpuuga kokku Nagasakis oma Jaapani reisi ajal 1690. aastal. Teda peetakse hõlmikpuu esmakirjeldajaks ("Amoenitates Exoticae", 1712); kirjeldamisel, illustreerimisel ja transkriptsioonil toetus ta jaapani entsüklopeediale "Kinmo zui" (1666).

Carl von Linné kirjeldas liiki 1771. aastal "Mantissa Plantarum Alteras", lk 313–314: APPENDIX. biloba GINKGO. Kaemph amoen, 811.t.813.[11] Linné lähtus liiginimetuse koostel Kaempferi kirjeldustest; epiteet biloba tuleb ladina keelest: bis, mis tähendab kahte ja loba tähendab sagarat, viidates sellega lehe kujule.[12] Liigiepiteet tähendab kahehõlmalist.[13]

Botaaniline kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Hõlmikpuu võib kasvada 30–40 meetri kõrguseks.[14] Jahedamas kliimas kasvades võib saavutada vaid poole sellest kõrgusest. Hiinas on mõned isendid kasvanud ka 50 m ja Koreas on üks hõlmikpuu kasvanud 64 m kõrguseks.[viide?]

Võra laimunajas, korrapäratu ja laieneb puu vananedes tunduvalt.[15] Tüvi harilikult sirge ja okslik.

Sugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Kahekojalisel puul võidakse vajadusel eristada emas- ja isaspuid. Looduslikes kasvukohtades arvatakse nende esinemissageduseks 1:1. Hõlmikpuude juveniilne kasvuperiood on pikk ja suguküpsuse saavutavad nad 20-aastaselt.[16]

M. Fevre-Duchartre (1958) on hõlmikpuupaljunemise vormiks nimetanud ovipaariat.

Isaspuud on sirgema tüve ja koonusja võraga, emasisenditel on tüvi aga hargnenum ja laiem ning võra ümaram.

Kuju ja suurus

[muuda | muuda lähteteksti]

Rohkesti hargnevad oksad kinnituvad tüvele terav- või peaaegu täisnurga all. Tüve ümbermõõt võib ulatuda 4[17] või ka üle 17 meetrini (Hananoki-zeki, Nōgata, Fukuoka, ♂, ligi 1000 aasta vanune, ümbermõõt 17,6 m, kõrgus 28,4 m).[18] Hõlmikpuu koor on hallikaspruuni värvusega, kasvuspurti alustanutel ühtlane ja sile, vanemal puul võib koor muutuda korkjalt rõmeliseks. Võrsed on hallid ja läikivad.[19]

Mõõduka mullaviljakuse korral on juveniilse hõlmikpuu kõrguse juurdekasv kuni pool meetrit aastas, kuid suguküpseks saades jääb kasvukiirus väiksemaks.[20] Hõlmikpuud kasvatavad keskkonnastressi või toitainete külluse korral ka teisese tüve otse maapinna tasandilt.[21] Hõlmikpuuistandustes pügatakse hõlmikpuid nii, et nende kõrgus ei ületaks 3 meetrit.

Hõlmikpuupuidu näidis Toulouse'i muuseumis

Lehed ja pungad

[muuda | muuda lähteteksti]

Hõlmikpuu lehed, mis emastel ja isastel on täiesti sarnased (kuni 10 cm pikkused), on lehvikukujulised, basaalroodsed, enamasti kahehõlmalised, kiilja, lühivõrsetel peaaegu sirge alusega. Kujult meenutavad need juusadiantumi (Adiantum capillus-veneris) lehti.[22]

Leheroots on 2-(3-)-10 cm pikkune. Hõlmikpuu lehe ülemine äär võib olla ebakorrapäraste madalate sisselõigetega. Lehed asetsevad pikkvõrsel vahelduvalt ühekaupa, lühivõrsetel 3–6 kaupa männastes või kimbus. Suviti on lehed pealt sinakas- ja alt helerohelised, kuid hilissügisel muutuvad ühtlaselt kuldkollasteks.[19]

Hõlmikpuu on mikroobidega nakatumise suhtes üsna kindel,[23] kuid mitmed seeneliigid võivad hõlmikpuulehti nende kasvu ajal koloniseerida, nagu Glomerella cingulata, Phyllosticta ginkgo ja Epicoccum purpurascens).[24] Uuringute kohaselt on terve välimusega hõlmikpuulehtede pruunidel laikudel tuvastatud ka Phoma sp. (Phoma herbarum), Curvularia sp. (Curvularia brachyspora) ja kerahalliku (Aspergillus sp.) perekonna seeni.[25]

Tegemist on heitlehise puuga, mille pungad on ümarkoonilised, teravatipulised, värvuselt rohelised või punased.

Hõlmikpuu küpsete viljadega

Hõlmikpuulehtedest (kuni veel rohelised) valmistatakse mitmeid taimseid drooge ja toidulisandeid, nende saamiseks on rajatud mitmel pool maailmas hõlmikpuuistandusi. Peamisteks toimeaineks arvatakse hõlmikpuujuure koores ja lehtedes esinevad ginkoliidid, nagu näiteks ginkgoliid B.[26]

Esimene hõlmikpuulehtede standardiseeritud ekstrakt EGb 761 valmis Saksa farmaatsiaettevõttes Dr. Willmar Schwabe GmbH & Co. 1965. aastal.

Õied ja viljad

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hõlmikpuuseeme

Hõlmikpuu on paljasseemnetaim.[27] Hõlmikpuu hakkab õitsema 20–30 aasta vanuselt. Õitseb kevaditi ja on tuultolmleja.

Hõlmikpuu on valdavalt kahekojaline, kuid õied on ühesugulised. Isasõied on rohekaskollased ja asuvad väikestes 24 cm pikkustes urvataolistes õisikutes, mis võivad paikneda kimpudes, ühel võrsel 3–6. Tolmukaid rohkelt; tolmukapäid 2–4.[28] Isasõied ilmuvad enne lehti ja langevad pärast õietolmu vabastamist.[29]

Emasõied, 1–3, võrsel kas püsti või peaaegu püsti. Richardi kirjelduste kohaselt areneb õis justkui osaliselt suletud alusel, sarnaselt vaigupuu (Dacrydium spp.) emasõitega.[22]

Emaste hõlmikpuude tolmlemise õnnestumiseks ei peeta niivõrd kriitiliseks nende kaugust isastest hõlmikpuudest, vaid viimati nimetatud puude kasvu, mida pikemakasvulisem seda parem.[viide?][30]

Kaks umbes 4 mm pikkust seemnealget, asuvad paarikaupa 4 cm pikkusel rootsul (ei paikne emakas[31]), seemneks areneb neist vaid üks. Viljas on sageli 2 embrüot ja 2–3 idulehte.[31] Ellise poolt J. E. Smithile Hiinast saadetud hõlmikpuuseemne endokarpi uurides pidas ta seda pistaatsiapähklist suuremaks.[32]

Looduslikes kasvukohtades levitavad seemneid kiskjalised, nagu bengali kassid (Prionailurus bengalensis) Hubei provintsis, paguumad (Paguma larvata) Zhejiangi provintsis[33] ja mägrad[34][35]) Jaapanis söövad neid aga kährikud.[36] Tianmushan mägede piirkonnas söövad ja levitavad seemneid aga puna-kabeorava alamliik Callosciurus erythraeus ningpoensis.[37]

Vili on ploomikujuline lihaka väliskihiga. Sügisel muutub väliskiht kollaseks kuni oranžikakspruuniks, valminult on viljal rääsunud lõhn.[19] Sisemine seemnekate kõva, luuviljaliste seemet meenutavat pähklit – hõlmikpuuseemet kasutatakse Hiinas ja Japaanis toiduks.

Juured

[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik hõlmikpuujuuri on nakatunud vesikulaar-arbuskulaarse mükoriisaga, see seente moodustatud struktuur aitab hõlmikpuul mullast fosforit omastada.[38][39] Lämmastiku fiksatsioonil osaleb seen Glomus epigaeum.[40]

Eluiga

[muuda | muuda lähteteksti]

Hõlmikpuu eluiga on 1000–3000 aastat. Üks suur 3000-aastane emane hõlmikpuu kasvab Shandongi provintsis Ju maakonnas Folaishanis, tema rinnasdiameeter oli rohkem kui 4 m ja kõrgus 26,5 m.[39]

Praegu on maailma vanim hõlmikpuu 4000–4500 aasta vanune Li Jiawani suur hõlmikpuukuningas (Guizhou, Hiina).[41]

Paleobotaanika

[muuda | muuda lähteteksti]
Juurajastu hõlmikpuulehed

Hõlmikpuuliste (Gingoaceae) sugukonna liigid olid juuraajastul (200–150 miljonit aastat) peaaegu kosmopoliitse levikuga, mis hakkas taanduma kriidiajastul.[5][42] ja neid peetakse elavaks fossiiliks[6] (Tralau, 1968; Stewart 1983, viidanud Peter Del Tredici 522:1992,[43] sellest annavad tunnistust hõlmikpuulehtede kivistised. Hõlmikpuulehed on hilisjuura ajastu kivides üsna tavalised, neid on leitud Inglismaa (Yorkshire), Saksamaa, Prantsusmaa, Venemaa, Bornholmi saare kivides ja mitmes paigas Euroopas. Hõlmikpuulehed keskjuura ajastu kivides Põhja-Siberis; juurajastul ka Franz Josephi maa saarestiku, Gröönimaa saare idarannikul ja Lääne-Teravmägede flooras indikeerivad tema laia levikut aegkonnas.[44]

Hõlmikpuu lehe karakteristikud on aja jooksul üsna vähe muutunud, nii loetakse kriidiajastu taimefossiili Ginkgo adiantoides'e lehti hõlmikpuu omadest eristamatuteks.

Hõlmikpuu pärineb Ida-Aasiast, Hiinast, Koreast ja Jaapanist.[45] Kaua aega arvati, et see on vabas looduses väljasurnud, kuid on säilinud Ida-Hiina Zhejiangi ja Guizhou provintsis.[46] Seega viimase jääaja elas puuliik üle Ida-Aasias.

Mesosoikumi aegkonnas (keskjuura) võisid hõlmikpuulehestik ja -seemned olla Sauropoda dinosauruste toiduks. 2002 teatasid Zhou ja Zhang, et on avastanud Hiinas nüüdseks väljasurnud Jeholornis'e perekonna linnuliigi (elasid keskmiselt 122 ja 120 miljoni aastat tagasi), kelle pugus oli arvestatav kogus Ginko-laadseid seemneid.[33] Singhi jt arvates võisid hõlmikpuuseemneid levitada ka nüüdseks välja surnud † MultituberculataCope, 1884 sugukonna loomad.[47]

1800. aastatest alates on bioloogid debateerinud selle üle. kas hõlmikpuid vabas looduses veel eksisteerib. E. H. Wilson (1916, 1919), olles uurinud nn metsikute hõlmikpuude kasvukohta, on nende olemasolu eitanud, kuna kohtas üksnes kultuurhõlmikpuid.[48] Enamik neist lõpetamata vaidlustest käib poolmetsikute hõlmikpuude ümber, kes kasvamas Tian-mu[49] mäe läänetipus Xitianmu Shanil (nüüdne Zhejiangi provints). (Li 1956; Wang, Xiang ja Chen, 1986; Chen 1989, viidanud Del Tredici 1992). Sanderi, Elliku ja Paiveli (1990) arvates on nimetatud hõlmikpuud looduslikud ja kasvavad Tianmushani (Tian Mu Shani, Dian Mu Shani) mägedes, Jangtse (Chang Jiang) alamjooksust kagus, piki Chekiang (Zhejiang) ja Anhvei (Anhui) provintside piiri.[50] Ühe uuema uurimuse kohaselt Xitianmu Shani hõlmikpuude populatsioon introdutseeritud buda munkade poolt. Uurijate poolt hõlmikpuupungade DNA-analüüsid indikeerivad hõlmiku antropogeen-vahenduslikku sünnilugu.[51]

Hõlmikpuu Hiinas

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõne autori arvates on hõlmikpuu Hiina endeem ja reliktendeem.

DNA-analüüsid on näidanud, et Hiina edelaosas Jinfo mäel (Golden Buddha) (Chongqing) kasvavad hõlmikpuud on pärismaised. (Fan jt, 2004; Shen jt, 2005; Wei jt, 2008; viidanud Tredici, 12:2008[52])

Nende populatsioonide asukohad on Tuole of Pan County, Kweichow; Changxing County, Zhejiang; Luoyang of Suizhou City, Hubei ; Yushan of Yongxiu County, Jiangxi; Shaping of Guiyang City, Guizhou; Xitianmu Shan, Zhejiang; Xiaan of Xixia County, Henan; Jinfou Mountain of Nanchuan County, Chongqing Shi.[53]

Osadel andmetel kasvab looduslikke hõlmikpuid ka Lung-tung-kou ja Hanchia-kou orgudes Jangtze (Jinzha-Jiang) ülemjooksul Wu-chuani piirkonnas Guizhou provintsis. (Sander jt, 4:1990)

Hõlmikpuud Hiinas[54]
Piirkond Hõlmikpuu(de) kasvukoht Allikad
Edela-Hiina Enshi, Hubei
Edela-Hiina Jinfo mägi, Chongqing
Edela-Hiina Panxian, Guizhou
Edela-Hiina Shanping, Guizhou
Edela-Hiina Wuchuan, Guizhou
Kesk-Hiina Mount Dahong, Hubei
Kesk-Hiina Lingchuan County, Guangxi
Kesk-Hiina Songxian, Henan
Ida-Hiina Changxing, Zhejiang
Ida-Hiina Tancheng, Shandong
Ida-Hiina Tianmushan, Zhejiang
Ida-Hiina Taixing, Jiangsu
Ida-Hiina Wuyi mäed, Fujian
... ... ...

Tianmushani hõlmikpuud

[muuda | muuda lähteteksti]

Tianmushanis kasvas 1984. aastal 224 hõlmikpuud.[55]

Ühe uuema uurimuse järgi on pärinevad Xitianmu Shani hõlmikpuud buda munkade introdutseeritud puudest. Populatsiooni inimtekkelisusele viitab DNA analüüs.[51]

Nende hõlmikpuude keskmine läbimõõt rinnaskõrgusel on 45 m ja keskmine kõrgus 18,4 m. Enamik neist kasvab halvasti ligipääsetavates kohtades jõesängides, paljanditel ja kaljuservadel. Hõlmikpuuseemikuid kohtab seal harva, kohtades, kus metsa on tugevasti rikutud. Teiseseid tüvesid leidub tugeva stressi tõttu kahjustada saanud puudel.[56]

Hõlmikpuu Hiina kultuuris

[muuda | muuda lähteteksti]

Elwesi ja Henry andmetel on hiina kirjanduses hõlmikpuud mainitud esimesena 8. sajandil pKr ilmunud teoses "Chung Shu Shu" (李时珍 / 李時珍). Li Shizhen (1518–1593), "Bencao Gangmu" (本草綱目/本草纲目 (1578) autor, mainib varasematele autoritele viitamata, et hõlmikpuu (Ya-chio-tze, Jao Chiao, Ja Chia 'pardijalg') kasvab Jiangnanis Jangtsest lõuna pool.[57]

Üsna kindlaks peetakse ka munk Lu Tsan-Ningi teost "Ko Wu Tshu Than" (980; 'Lihtsad kõned asjade uurimisest'), kus mainitakse hõlmikpuud.[58] Songi dünastia ajast pärineb Ouyang Xiu (1007–1072) ja poeedi Méi Yáo-Chéni (1002–1062) poeemide vahetusest, millest saab aimu hõlmikpuu kultiveerimise kohta hõlmikpuuseemnete saamiseks; hõlmikpuu nimetuseks "pardijalg". Ouyang kirjutab: "Ya chio (pardijalg) kasvab Chiangnanis ebasobiva nimega. Algul tuli see siidkottides andamina, ja yin hsing[59] (hõbeaprikoos) hakati seda armastama. Õilsa Printsi [Li] uudishimu ja pingutused panid kaugelt toodud juured pealinnas kasvama. Kui puud hakkasid esimest korda vilja kandma, siis neil kasvas ainult kolm või neli pähklit. Need viidi troonile kuldses kausis. Aadlikud ja ministrid ei tundnud neid ära ja keiser annetas sada untsi kulda. Praegu, mõned aastad hiljem, kannavad puud rohkem vilja."[60]

Kultiveerimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Andmed hõlmikpuu esmase kultiveerimise kohta, kus neid kasutati alleepuuna, pärinevad Hiinast Tangi dünastia (618–907 pKr) ajast.[61]

Hõlmikpuud kasvatatakse Hiinas, Jaapanis, Koreas, Kesk-Euroopas ja Põhja-Ameerikas, lehtede saamiseks peamiselt Hiinas, Prantsusmaal ja USA-s.[62]

Hõlmikpuu on vähenõudlik ning teda peetakse vastupidavaks keskkonna stressile, haigustekitajatele (seentele, viirustele, bakteritele) ja kahjuritele.

Üldiselt soojalembene, kuid üksikud isendid on osutunud küllaltki külmakindlaks. Nooremas eas on puud külmaõrnad, hiljem külmakindlus suureneb. Eelistab värsket, viljakat, lubjarikast mulda. Valgusnõudlik, küllaltki kiirekasvuline. Puu peaks olema istutatud tuulevaiksesse sooja kasvukohta.[63]

Meie kliimas jääb küllaltki külmaõrnaks, seetõttu tuleb kasvukohta valida. Kasutatakse vähesel määral haljastuses.[63] Emaspuudel arenevate ebameeldiva lõhnaga viljade tõttu on haljastuses eelistatud isaspuud.

Sobib kasvatada kitsamatel tänavatel, kuna kasv on aeglane ning võra jääb kitsaks.[64] Hõlmikpuu istikuid on ka Eestis aianduspoodides saadaval.

Ginkgo biloba, Philipp Franz von Sieboldi ja Joseph Gerhard Zuccarini litograafia, 1870

Hõlmikpuu Jaapanis

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hõlmikpuu Jaapanis

Jaapanisse jõudis hõlmikpuu mitmeid kordi ja teid pidi Hiinast 13. või 14. sajandil. Setoh jt 2002, 2003; viidanud Zhao jt 2010; Tsumara ja Ohba 1997 näitasid, et hõlmikpuu kui võõrliigi introduktsioon toimus Kamakura ja Muromachi perioodil (1192–1573 pKr), need andmed sobituvad Tianmushani ja piirnevate populatsioonide andmetega, hõlmikpuu paljundamise ja kasvatamisega on buda mungad tegelenud juba 1500 aastat.[65]

Jaapanis on hõlmikpuu sintoismi pühamute pühapuu (Jisaburō Ōi, 109:1965[66]).

Jaapani üks iidseid loodusmälestisi kasvab Iwate prefektuuris Kujis Chosenji templi esisel platsil. Tema ümbermõõt on 14,5 meetrit.[67]

Kitakanegasawa hõlmikpuu

Jaapani suurimaks hõlmikpuuks peetakse Kitakanegasawa hõlmikpuud (Kitakanegasawa no Ichō‎), kelle vanus on 1000 aastat ja rohkem. Tema rinnasümbermõõt 1,30 m kõrguselt oli 2011. aastal 22 m, pikkus laserkaugusemõõtjaga (Nikon Forestry 550/Pro) oli 2016. aastal 31.80 m (Martin Miklanek).[68]

6 hõlmikpuud Jaapanis on saanud ka pommitamise üle elanud puude (hibakujumoku) nimetuse, kuna elasid plahvatuse epitsentris üle teise maailmasõja ajal 1945. aastal Hiroshimale ja Nagasakile heidetud tuumapommid.[69].[70] Kõige lähem neist asub Hosen-Jis. See puu oli plahvatuse epitsentrist vaid veidi rohkem kui kilomeetri kaugusel. Kõik ellujääjad puud on ka praegu elujõulised. Sellest ajast peetakse Jaapanis hõlmikpuud lootusepuuks. Mõne puu juures on tahvlid, kus palvetatakse maailmarahu eest.[46]

Hõlmikpuu Jaapani kultuuris

[muuda | muuda lähteteksti]

"Kinmo zui" (1666) on paigutanud hõlmikpuu viljade juurde ja kujutatud on hõlmikpuu oksa koos lühikeste võsude, lehtede ja seemnetega.[71]

Jaapani zooloogid Nishiwaki ja Kamiya (1958) nimetasid hõlmikpuu järgi vaalaliigi Mesoplodon ginkgodens.[72]

Parimad sumo-maadlejad võivad oma juuksed siduda ginko-sõlmega (ōichōmage). Jaapanis on ginkgo liidetud nii krabide, seente, kartulite, haide, lillevaaside, tööriistade, panipaikade, laudade nimetustele jpm.[73]

Kultuurhõlmikpuu levik

[muuda | muuda lähteteksti]

Šoti botaaniku John Claudius Loudoni kohaselt lugesid botaanikud tol ajal (1838) üldiselt, et puu pärineb Nipponilt ja Hiinast.(Loudon, 2095:1838) Alexander Georg von Bunge (1833) kirjeldas, et nägi Pekingis pagoodi kõrval tohutut hõlmikpuud, kelle ümbermõõt oli ligi 12 m.

Hollandisse Utrechti introdutseeriti hõlmikpuu vahemikus 1727–1737 ajal, kuna 1838. aasta andmete kohaselt oli puu vanus 90–100 aastat; ja Inglismaale 1754. aastal või üks-kaks aastat varem, nii kirjutas John Ellis Linnéle, et James Gordonil, Mile Endi (London) puukoolipidajal, on kasvamas haruldased, veel määramata taimed. Gordon saatis Linnéle ühe sellise taime 1771. aastal.[74]

Roueni istutati saliburia 1776 ja Pariisi 1780.[75]

Ameerikasse saabus hõlmikpuu Prantsuse botaaniku André Michaux' (1746–1802) vahendusel 1784. aastal ja kultiveeriti esmakordselt Philadelphias ja kasvab praeguseni Philadelphia metsakalmistul.[76]

1792. aastal leidis Montpellier' ja Genfi Ülikooli professor Augustin Pyrame de Candolle (1778–1841) Genfis Euroopa ainukese emastaime.[77]

Venemaale jõudis hõlmikpuu Ukraina kaudu 1809. aastal. Esimesteks kasvukohtadeks said Osnovjantsõ Aklimatsioonaed (1809), Kremenetsi Botaanikaaed (1811) ja Nikita Botaanikaaed (1818). Kuid Krimmis kasvavad hõlmikpuud kannatavad kuivuse käes.[78]

Baltimaadesse saabus hõlmikpuu 19. sajandi teisel poolel ja teda mainis Baltimaade dendrofloora ülevaates Tartu Ülikooli Botaanikaaia abidirektor Johann Christoph Klinge (1883), kasvukohana oli märgitud Riia.

A. von Siversi (1889) järgi kasvas hõlmikpuu ka Liivimaal Alt-Schwanenburgis.[79]

Hõlmikpuu Euroopas

[muuda | muuda lähteteksti]

Kämpfer tõi Jaapani missioonilt Nagasakist (1691) hõlmikpuuseemned kaasa Utrechti, neist kasvatati seemikud ja istutati 1730. aastal Utrechti botaanikaaeda.(Zhao jt 495:2017). Zhao jt arvates (2010) viidi hõlmikpuid Hollandisse ka teisi kanaleid pidi ning introdutseeriti Euroopasse umbes 1730. aastal Hiinast Zhejiangi provintsist.[19]

Mõne autori arvates on Euroopa vanimaks hõlmikpuuks 1762. aastal Kew Kuninglikku botaanikaaeda (London) istutatud hõlmikpuu[80] 'Old Lion',[81] tema kõrgus 1970. aastal oli 21,9 m ja ümbermõõt 90 cm kõrgusel 409 cm.

Viini Ülikooli Botaanikaaeda istutas hõlmikpuu selle esimene direktor Nikolaus von Jacquin (1727–1817) millalgi 1770. ja 1800. aastate vahemikus.[82]

Hõlmikpuu Euroopas[54]
Riik/isik Koht/botaanikaaed Puu sugu Andmed (istutamisaasta, mõõtmed jm) Allikad
Utrecht, Holland De Oude Hortus ♂ u 1730, võib olla vanim hõlmikpuu Aasiast väljaspool
Harderwijk, Holland Stadspark, Academiestraat ♂ 1735 puu istutas arvatavasti Linnaeus
Anduze, Prantsusmaa Bambouseraie de Prafrance ♂ u 1750, ümbermõõt 4,88 m, kõrgus ligi 30 m
Padova, Itaalia Hortus Simplicium Padova Ülikool ♂ 1750
Anduze, Prantsusmaa Bambouseraie de Prafrance ♂ u 1755, kõrgus rohkem kui 30 m
Viini Ülikool, Austria ♂ u 1770, pookimata
Viini Ülikool, Austria ♂ u 1770, emaspunga pookis Joseph von Jacquin[83]
Montpellier, Prantsusmaa Jardin des Plantes ♂ u 1788, ümbermõõt 2,8 m
Saksamaa Jena Botaanikaaed ♂ 1792–1794, Goethe-hõlmikpuu, kõrgus 21 m
Viini Ülikool, Austria ♂ u 1886 poogitud
Viini Ülikool, Austria ♂ u 1886
... ... ... ... ...

Kultuurhõlmikpuud

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hõlmikpuusortide loend

Hõlmikpuul on mitmeid teisendeid, vorme ja sorte kääbusvormidest kuni suurte puudeni. Sammasjad vormid sarnanevad kujult itaalia papliga.[19] Taksonoomias käsitletakse neid hõlmikpuu ladinakeelsete sünonüümidena, kuid sortide arvestust peetakse kultuurtaimede rahvusvahelise nomenklatuuri alusel.

Hiina kultivarid

Hiinas saab hõlmikpuid kultiveerida 25° ja 42° N laiuskraadidel, kus talvised miinimumtemperatuurid ulatuvad −32 °C ja suvine maksimumtemperatuur +42 °C. (He jt, 1997; viidanud Del Tredici 13:2008[84])

H. L. Li (1956) arvates hakati Hiinas hõlmikpuid kultiveerima nende söödavate seemnete tõttu.[85] M. C. Tseni peetakse esimeseks Hiina botaanikuks, kes püüdis kultuurhõlmikpuude süstemaatikat luua (1935). Ta pakkus välja kolm varieteetide rühma: var. typica, var. huana ja var. apiculata.

Hõlmikpuuistandused

[muuda | muuda lähteteksti]

Hõlmikpuulehtede saamiseks on rajatud mitmel pool maailmas, näiteks Prantsusmaal, USA-s ja Hiinas hõlmikpuuistandusi.[45] Kirjalike allikate kohaselt kuuluvad nii USA-sse kui Prantsusmaale rajatud hõlmikpuuistandused firmale Dr Willmar Schwabe & Beaufor. Prantsusmaal kasvatatakse hõlmikpuud Garnay Ginkgo istanduses (480 hektaril) tuntud veinipiirkonnas Bordeaux's.[86]

Hiinas kogutakse lehti 1000–3000 hektari suuruselt alalt.[87]

Maailma suurim hõlmikpuuistandus on rajatud Sumterisse Lõuna-Carolinas USA-s; seal kasvab 12 miljonit hõlmikpuud.[88]

Hõlmikpuu Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hõlmikpuu Eestis

Eestis kasvatatakse teda botaanikaaedades (Tartu Ülikooli Botaanikaaed, Tallinna Botaanikaaed), tänavatel ja parkides haljastus- ning koduaedades ilupuuna.[89]

Maailma põhjapoolseim ja ühtlasi ka Eesti suurim introdutseeritud Süda tänava hõlmikpuu kasvab Tallinnas, Peeter Süda tänava ja Pärnu maantee tänava nurgal.[19] Tema kõrgus on 13 m, tüve ümbermõõt 1,3 m kõrguselt mõõdetuna 164 cm (2000) ja vanus umbes 124 aastat.[90]

Hiina traditsiooniline meditsiin

[muuda | muuda lähteteksti]

Hõlmikpuud on mainitud juba 2800 eKr "Shénnóng Běncǎojīngis". (Michel ja Hosford, 1988; viidanud Del Tredici). Hõlmikpuulehtede välispidist kasutamist ravi otstarbel on mainitud Lan Mao (1397–1476) teoses "Dian nan ben cao" (1436) nahahaavandite ja tedertähnide korral. Seespidist kasutamist on kirjalikes allikates esmamainitud Liu Wen-Tai teoses "Ben Cao Pin Hue Jing Yaor" (1505).[91]

Ginkgo biloba lehed on põliselt olnud Hiina rahvameditsiini nurgakiviks, millega raviti peaaegu kõike astmast hemorroidideni.[64] Hõlmikpuu seemnetega ravimist mainitakse Li Shizheni teoses "Benaco gangmu" ("Suur taimeraamat", 1578), mida kasutatakse traditsioonilises hiina meditsiinis ka tänapäeval. Neid soovitatakse astma, köha, ja põiehädade ravimiseks. Tooreste seemnetega ravitakse vähki, keedetutega ravitakse seedimist.[46] Selle taime lehetõmmised avaldavad positiivset toimet peaaju funktsioonile, parandavad mälu ja vaimset aktiivsust. Viimased uuringud näitasid ginko tugevat antioksüdantset toimet inimese rakkudele – lihtsamalt öeldes, ginko pidurdab vananemist.[92]

Müüt, kultuur ja sümbol

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõne allika järgi on hõlmikpuu Ida-Aasias, Hiinas, Koreas ja Jaapanis pühapuu, seal istutatakse teda tihti taoistlike ja budistlike templite hoovidesse, aedadesse[14] ja pühapaikadesse.

Levinud arvamuse kohaselt olid just buda mungad need, kes levitasid hõlmikpuid nii Koreas kui Jaapanis. Pole täpselt teada, kas ja millal mungad hõlmikpuude istutamisega algust tegid, kuid Jaapani arvatavasti üle 1000 aasta vanused hõlmikpuud võivad juhatada, et algas see juba sadade aastate eest.

Hõlmikpuu kui pühapuu seosed pole päris selged. Ühes uurimuses, mis viidi läbi Dàlóu Shānmài põlisrahvaste gelao'de juures hõlmikpuid uurides, selgus, et neil on ranged keelud (tabu) hõlmikpuude istutamise või raiumise kohta. Nad usuvad, et vastasel korral nad kaotavad viljakuse ja rikkuse.[93]

Fred Hagenederi raamatus "Puud on tarkusekandjad" (2006) on hõlmikpuu sümboolikana mainitud ürgset elujõudu, tema seotust Ainujumalaga; puu astroloogiliste seostena Kuud ja Pluutot.[46]

Hõlmikpuu Euroopa kultuuris

Weimaris kasvab palju hõlmikpuid, seal on Gingko muuseum ja Gingkoallee, suured isendid kasvavad ka Humboldti tänaval ning Goethe ja Schilleri arhiivi aias. See linn oli Johann Wolfgang von Goethe teiseks kodulinnaks[94] ja allikate kohaselt oli Goethel kokkupuude ühe (ka tänapäeval sagedasti külastatud) hõlmikpuuga Weimari vürstilossis ( Fürstenhaus Weimar).[95]

1815. aasta septembri esimesel poolel noppis Goethe Heidelbergi lossi aias hõlmikpuult lehepaari ja kirjutas luuletuse "Ginkgo Biloba", mille pühendas oma endisele armastatule Marianne von Willemerile.

"Ginkgo biloba" Goethe käekirjas
Kuulamisluuletus

Etümoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Taimeperekonna nimi Ginkgo on Jaapanis ürgne nimetus puule – Kinmo zui (1666). Hiina hieroglüüfidel on Jaapanis mitu hääldusviisi ja tähti 銀杏 võib lugeda nii ginnan kui ginkyō.

Hiinakeelsest hääldusest 'Yo chio' 'st sai Jaapanis 'icho'. 1617 paiku andis sõnaraamat "Kagakushū" kaks võimalikku hääldust ichō ja ginkyo.[96]

11. sajandil hakati ginkgot nimetama yin xing, mis tähendab "hõbedane aprikoos". Kuna puul kulub viljumisküpsuseni jõudmiseks kolm inimpõlve, on teda hakatud nimetama ka kung sun shu, vanaisa-lapselapse puuks.[46]

H. L. Li järgi (viidanud Hegi, 1981) oli tema algupärane hiina nimi Jao Chiao (Ja Chia) tõlkes "pardijalg". Luuletajad olevat andnud puule kirjandusliku nime Jin Hsing ("hõbeaprikoos" – seemnekestade värvuse järgi). Hiina idiogrammi jaapanikeelses häälduses aga muutus Jao Chiao nimeks Icho ning Jin Hsing seemne järgi kirjanduslikuks nimeks Ginnan. (Sander, Elliku, Paivel, 4:1990)

  • Eesti keeles: ginkopuu ja jaapani püha kuusk (1930-ndad), ginko (EE, 1971); "dinosaurusepuu".[92][viide?]
  • Hiina keeles: ya-chiao, ginkyo, ginnan, pakgor su, paikua su, yinxing, gong sun, shu, icho, fozhijia;
  • Inglise keeles: ginkgo, maidenhair tree, kew tree;
  • Jaapani keeles: ginnan, ginkyo, ichō;
  • Rootsi keeles: jungfruhårsträd
  • Saksa keeles: Ginkgobaum, aga on ka kutsutud Fächerbaum (lehvikpuu) ja Tempelbaum (templipuu), Ginko, Entenfussbaum, Ginkgobaum, Fächerblattbaum, Japanbaum, Tempelbaum, Silberaprikose, Mädchenhaarbaum, Japanischer nussbaum, Goldfruchtbaum, Goethe-baum;
  • Soome keeles: neidonhiuspuu.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Mustoe, G.E. (2002). "Eocene Ginkgo leaf fossils from the Pacific Northwest". Canadian Journal of Botany. 80 (10): 1078–1087. DOI:10.1139/b02-097. ISSN 0008-4026.
  2. ↑ Wei jt 2008: 1906.
  3. ↑ 3,0 3,1 Sun, W. (1998). Ginkgo biloba. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 1998.
  4. ↑ Zhun Xiang, Yinghai Xiang, Bixia Xiang, ja Peter Del Tredici, The Li Jiawan Grand Ginkgo King, Arnoldia 66(3): 26–30, 2009, vaadatud 19.03.2017
  5. ↑ 5,0 5,1 Hans Tralau, viidanud Peter Del Tredici, The Ginkgo in America, vaadatud 21.03.2017
  6. ↑ 6,0 6,1 (Seward, 1911, 1919; Gingko biloba – its ancestors and allies)
  7. ↑ Peter Del Tredici, Ginkgos and People A Thousand Years of Interaction, lk 4, 1991, Arnoldia 51:3–15, vaadatud 25.03.2017
  8. ↑ Eestikeelsete taimenimede andmebaas, Ginkgo biloba L., vaadatud 8.03.2017
  9. ↑ ITIS Ginkgoaceae, [10.03.2017]
  10. ↑ International Organisation of Palaeobotany. Designed & Coded A.Spencer., Gingko biloba – its ancestors and allies, [08.03.2017]
  11. ↑ Carl von Linné, "Mantissa Plantarum Altera", lk 313–314, 1771
  12. ↑ Simpson DP (1979). "Cassell's Latin Dictionary" (5 ed.). London: Cassell Ltd., lk 883.
  13. ↑ (Sander jt, 5:1990)
  14. ↑ 14,0 14,1 (Piippo ja Salo, 373:2007)
  15. ↑ HÕLMIKPUU. vaadatud 8.03.2017
  16. ↑ Peter Del Tredici, Wake Up and Smell the Ginkgos, lk 13, 2008, Arnoldia 66:11–21, vaadatud 26.03.2017
  17. ↑ Ginkgo biloba L., vaadatud 8.03.2017
  18. ↑ Gong jt, 1096:2008; vaadatud 17.03.2017
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 19,4 19,5 Owen Johnson, "Euroopa puud", Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS, 2005
  20. ↑ Peter Del Tredici, Ginkgos and People A Thousand Years of Interaction, lk 5, 1991, Arnoldia 51:3–15, vaadatud 25.03.2017
  21. ↑ Singh jt, 405–2008; (vaadatud 27.03.2017)
  22. ↑ 22,0 22,1 (Loudon, 2094:1838)
  23. ↑ Major, 1967; Huang jt, 2000; Mazzanti jt, 2000
  24. ↑ Hepting, 1971; Hartman jt., 2000
  25. ↑ R Kuddus, J Oakes, C Sharp, J Scott, K Slater, J Kirsi, O Kopp, W Burt, [Isolation of medically important fungi from Ginkgo biloba leaves and crude Ginkgo supplements.], The Internet Journal of Microbiology. 2008, 7. väljaanne, nr 1, vaadatud 28.03.2017
  26. ↑ Peter Del Tredici, Ginkgos and People A Thousand Years of Interaction, lk 11, 1991, Arnoldia 51:3–15
  27. ↑ Company, Houghton Mifflin Harcourt Publishing. "The American Heritage Dictionary entry: ginkgo". www.ahdictionary.com.
  28. ↑ Henry John Elwes, Augustine Henry, The Trees of Great Britain and Ireland, lk 55, 1. köide, Cambridge University Press
  29. ↑ Bikram Singh, Pushpinder Kaur, Gopichand, R.D. Singh, P.S. Ahuja jt, Biology and chemistry of Ginkgo biloba, Fitoterapia 79 (2008) 401–418, lk 404
  30. ↑ Peter Del Tredici, Ginkgos and People A Thousand Years of Interaction, lk 7, 1991, Arnoldia 51:3-15, vaadatud 25.03.2017
  31. ↑ 31,0 31,1 Elwes ja Henry, lk 55, vaadatud 21.03.2017
  32. ↑ John Claudius Loudon, Arboretum et fruticetum britannicum: or, The trees and shrubs of ..., 4. köide, lk 2094, 1838
  33. ↑ 33,0 33,1 Peter Del Tredici, Wake Up and Smell the Ginkgos, lk 18, 2008, Arnoldia 66:11–21, vaadatud 26.03.2017
  34. ↑ Jiang jt 1990; Del Tredici jt, 1992; viidanud Zhao jt, 495:2010
  35. ↑ Yunpeng Zhao, Juraj Paule, Chengxin Fu & Marcus A. Koch, Out of China: Distribution history of Ginkgo biloba L., TAXON 59 (2), aprill 2010,lk 495–504, vaadatud 17.03.2017
  36. ↑ Peter Del Tredici, Wake Up and Smell the Ginkgos, lk 18, 2008, Arnoldia 66:11–21
  37. ↑ Singh jt, 404:2008)
  38. ↑ (Bonfante- Fasolo ja Fontana, 1985; Fontana, 1985, viidanud Del Tredici
  39. ↑ 39,0 39,1 Peter Del Tredici, "Ginkgos and People A Thousand Years of Interaction", lk 4, 1991, Arnoldia 51:3–15
  40. ↑ Ginkgo biloba, vaadatud 25.03.2017
  41. ↑ Zhun Xiang, Yinghai Xiang, Bixia Xiang, ja Peter Del Tredici, The Li Jiawan Grand Ginkgo King, Arnoldia 66(3): 26–30, 2009, vaadatud 19.03.2017
  42. ↑ Eesti Teaduste Akadeemia Keemia-, Geoloogia- ja Bioloogiateaduste Osakond, Tallinna Botaanikaaed, Heldur Sander, Jüri Elliku, Aleksei Paivel, "Hõlmikpuu (Ginkgo biloba L) Eestis", Tallinn, 1990
  43. ↑ Peter Del Tredici, Natural Regeneration of Ginkgo biloba from Downward Growing Cotyledonary Buds (Basal Chichi), American Journal of Botany, 79. väljaanne, nr 5 (mai, 1992), lk 522–530, vaadatud 10.03.2017
  44. ↑ A. C. Seward, Links with the Past in the Plant World, Cambridge University Press, lk 129, 1921
  45. ↑ 45,0 45,1 Piippo ja Salo, 373:2007
  46. ↑ 46,0 46,1 46,2 46,3 46,4 Fred Hagender, "Puud on tarkusekandjad", Sinisukk 2006
  47. ↑ Singh jt, 404:2008; vaadatud 27.03.2017
  48. ↑ A. C. Seward, 129:1921, vaadatud 21.03.2017
  49. ↑ (Taevaema) Li Bo luuletusi, [10.03.2017]
  50. ↑ Eesti Teaduste Akadeemia Keemia-, Geoloogia- ja Bioloogiateaduste Osakond, Tallinna Botaanikaaed, Heldur Sander, Jüri Elliku, Aleksei Paivel, "Hõlmikpuu (Ginkgo biloba L) Eestis", Tallinn, lk 3, 1990
  51. ↑ 51,0 51,1 L. Shen, X. Y. Chen u. a.: Genetic variation of Ginkgo biloba L. (Ginkgoaceae) based on cpDNA PCR-RFLPs: inference of glacial refugia., Heredity. 94. köide, nr 4, aprill 2005, S. 396–401, ISSN 0018-067X. DOI:10.1038/sj.hdy.6800616. PMID 15536482.
  52. ↑ Peter Del Tredici, Wake Up and Smell the Ginkgos, lk 12, 2008, Arnoldia 66:11–21, vaadatud 26.03.2017
  53. ↑ L Shen, X-Y Chen, X Zhang, Y-Y Li, C-X Fu ja Y-X Qiu, Genetic variation of Ginkgo biloba L. (Ginkgoaceae) based on cpDNA PCR-RFLPs: inference of glacial refugia, Heredity (2005) 94, 396–401. doi:10.1038/sj.hdy.6800616, 10. november 2004, [16.03.2017]
  54. ↑ 54,0 54,1 Yunpeng Zhao, Juraj Paule, Chengxin Fu & Marcus A. Koch, Out of China: Distribution history of Ginkgo biloba L., TAXON 59 (2), aprill 2010,lk 495–504, vaadatud 17.03.2017
  55. ↑ Teris A vanBeek, Ginkgo Biloba, lk 9, 2005
  56. ↑ Bikram Singh, Pushpinder Kaur, Gopichand, R.D. Singh, P.S. Ahuja, Biology and chemistry of Ginkgo biloba, Fitoterapia 79 (2008) 401-418,
  57. ↑ Henry John Elwes, Augustine Henry, The Trees of Great Britain and Ireland, lk 59, 1. köide, Cambridge University Press.
  58. ↑ Crane jt, 239:2013; vaadatud 30.03.2017
  59. ↑ 'ina
  60. ↑ Needham jt 1996; Crane jt, 240:2013.
  61. ↑ (Sander jt 4:1990)
  62. ↑ Sinikka Piippo, Ulla Salo, "Meelte ja tunnete taimed", Varrak, lk 373, 2007
  63. ↑ 63,0 63,1 Hariduskeskus, http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/holmikpuu.html[ Hõlmikpuu]
  64. ↑ 64,0 64,1 Tony Russell & Catherine Cutler, "Maailma puude entsüklopeedia", Sinisukk 2004
  65. ↑ Del Tredici jt, 1992; viidanud Zhao jt: Yunpeng Zhao, Juraj Paule, Chengxin Fu & Marcus A. Koch, Out of China: Distribution history of Ginkgo biloba L., TAXON 59 (2), aprill 2010,lk 495–504, vaadatud 17.03.2017
  66. ↑ Jisaburō Ōi, Flora of Japan, Smithsonian Institution, Wash. D.C, 1965, lk 109, ingliskeelne tõlge F. G. Meyer ja E. H. Walker)
  67. ↑ Sander jt 6:1990
  68. ↑ Kitakanegasawa no Ichō, vaadatud 31.03.2017‎
  69. ↑ Hiroshima:A-bombed Ginkgo, vaadatud 9.03.2017
  70. ↑ A-bombed Ginkgo trees in Hiroshima, Japan, vaadatud 9.03.2017
  71. ↑ Hori & Hori, 1997, viidanud Crane jt, 240:2013; vaadatud 30.03.2017
  72. ↑ Mesoplodon ginkgodens Nishiwaki & Kamiya, 1958, Sissekanne WoRMS-is, vaadatud 31.03.2017
  73. ↑ Peter Crane, Ginkgo: The Tree That Time Forgot, Yale University Press, lk 16, 2013, 408 lk, ISBN 978-0-300-18751-9, vaadatud 31.03.2017
  74. ↑ John Claudius Loudon, Arboretum et fruticetum britannicum: or, The trees and shrubs of ..., 4. köide, lk 2095, 1838
  75. ↑ Loudon lk 2096, 1838, vaadatud 9.03.2017
  76. ↑ Sander jt, 5:1990
  77. ↑ (Caratini, 1984; viidanud Sander jt, 5:1990)
  78. ↑ Sander jt, 6:1990
  79. ↑ (Sander jt, 6:1990)
  80. ↑ (Kasvien Maailma, 1981, viidanud Sander jt 7:1990)
  81. ↑ Peter R. Crane, Toshiyuki Nagata, Jin Murata, Tetsuo Ohi-Toma, Ashley DuVal, Mark Nesbitt ja Charles Jarvis, 773. GINKGO BILOBA. Connections with people and art across a thousand years, 239 -257, vaadatud 30.03.2017
  82. ↑ (Sander, Elliku, Paivel 7:1990)
  83. ↑ Henry John Elwes, Augustine Henry, The Trees of Great Britain and Ireland, lk 57, 1. köide, Cambridge University Press
  84. ↑ Peter Del Tredici, Wake Up and Smell the Ginkgos, lk 13, 2008, Arnoldia 66:11–21, vaadatud 26.03.2017
  85. ↑ Peter Del Tredici, Ginkgos and People A Thousand Years of Interaction, lk 3, vaadatud 25.03.2017
  86. ↑ Stephan Brown, Ginkgo Biloba: Storey Country Wisdom Bulletin, A-231, lk 13, 2000,
  87. ↑ Wilhelm Schmid, Jean-Pierre Balz, Cultivation of Ginkgo biloba L. on Three Continents, Proc. WOCMAP III, 2. köide: Conservation Cultivation & Sustainable Use of MAPs, 2005, vaadatud 14.03.2017
  88. ↑ Ginkgo plantation unknown, Associated Press, 23.08.98, vaadatud 23.03.2017
  89. ↑ (Sander jt, 7:1990)
  90. ↑ Süda tänava hõlmikpuu, EE 12, 2003, [08.03.2017]
  91. ↑ Peter Del Tredici, Ginkgos and People A Thousand Years of Interaction, lk 10, 1991, Arnoldia 51:3–15, vaadatud 25.03.2017
  92. ↑ 92,0 92,1 "Ginkgo Biloba (hõlmikpuu lehed) – Taimetee"
  93. ↑ Cindy Q. Tang, Yongchuan Yang, Masahiko Ohsawa jt, Evidence for the persistence of wild Ginkgo biloba (Ginkgoaceae) populations in the Dalou Mountains, southwestern China, 30. juuli 2012, doi: 10.3732/ajb.1200168, Am. J. Bot, august 2012, 99. väljaanne, nr 8, lk 1412, vaadatud 17.03.2017
  94. ↑ "Hõlmikpuu on kasulik iidse päritoluga taim" Eesti Päevaleht, 03.detsember 2004
  95. ↑ Dirk Koch, Ginkgo am Weimarer Fürstenhaus wohl meistbesuchter Baum, 23.10.10, vaadatud 9.03.2017
  96. ↑ (Needham jt, 1996; Crane jt, 243:2013; vaadatud 30.03.2017

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hõlmikpuu&oldid=6734971"