Giovanni da Bologna

Giovanni da Bologna
Sünninimi	Jean de Boulogne
Sündinud	1529 Prantsusmaa
Surnud	13. august 1608 Firenze
Tegevusala	skulptor

Giovanni da Bologna (õieti Jean de Boulogne, ka Giambologna; 1529 Douai – 13. august 1608 Firenze) oli itaalia skulptor.

"Herakles ja Nessos" (1599)

Ta on hilisrenessansi skulptor, kes on kuulus maneristlike marmor- ja pronksskulptuuride poolest.

Elukäik

Giambologna on pärit Habsburgide võimu all olnud Flandriast.

Noorena sai oma esimese väljaõppe flaami skulptori Jacques Dubrucki stuudios. Pärast õpinguid Antwerpenis kolis ta 1550. aastal Itaaliasse. Giambolognale meeldis Itaalia kaasaegne kunst ja see, et Itaalia kunstis domineerisid selged klassikalised juured. Ta töötas umbes kaks aastat Michelangelo juhendamisel ja arendas enda isikupärase maneristliku stiil, mida iseloomustavad elegantsed pinnad, külmus ja ilu. Roomas tal oli võimalus uurida Michelangelo vanemaid teoseid. Sel ajal, kui ta elas Itaalias lihvis ta ka oma käsitööoskusi, tegi klassikalise skulptuuri ainetel koopiad ja mitmeid savi- ja vahakujusid.

Giambologna sai Roomas tuttavaks Willem Tedrodega, kes oli juba kuulsa Firenze skulptori Benvenuto Cellini abiline, sai ta tutvus ka itaalia hilisrenessansi skulptori Guglielmo della Portaga.

1552. aasta paiku kolis Giambologna Roomast Firenzesse, kus teda tunnustas kollektsionäär ja skulptuuri asjatundja Bernardo Veccietti. Veccgietti kaudu tutvus ta ka hertsog Cosimo ja tema poja Francesco de Mediciga.

Rooma paavsti Pius IV tellimusel lõi Giambologna Neptuni pronkskuju Bologna purskkaevu jaoks, mille eest sai ta oma esimese suure tasu. Ta valmistas marmorist ja pronksist skulptuure, kaunistusi purskkaevudele, tegi tellimustöid Itaalia rikkaile inimestele ja Medicitele. Giambologna veetis oma viljakamad aastad Firenzes. Giambologna sai väga kuulsaks, kui Francesco de Medici tegi talle 1561. aastal ülesandeks luua Pisa torni juurde Firenze võidukäigu grupp.

Selle teose tööprotsessist on säilinud nii vahamudel, keskmine krohvimudel kui ka lõplik marmorkompositsioon, mis võimaldab meil jälgida Michelangelo vormide järkjärgulist muutumist graatsilisteks ja käänakulisteks joonteks, mis on nii iseloomulik Giambologna stiilile. 1563. aastal nimetati ta prestiižse Arti del Disegno, Firenze akadeemia liikmeks, mille asutas Vasari soovitusel hertsog Cosimo I Medici. Sel ajal sai Giambolognast ka Medicite perekonna üks olulisemaid skulptoreid. Medicite perekond keelas Giambolognal Firenzest lahkuda, kuna nad kartsid, et teda võivad õukonnaskulptoriks soovida ka teised, näiteks Habsburgide dünastia. Giambologna suri 79-aastaselt Firenzes. Giambologna on maetud tema enda projekti järgi ehitatud kabelisse Santissima Annunziata kirikus.

Teosed

Giambologna on teinud väga palju pargi- ja aiaskulptuure, mitmed neist asuvad Firenzes Boboli aias (Ookeani purskkaev, 1571–1576; Grotticella Venus, 1573) ja Medicite villas Pratolinos, Petrarias ja Castellos.

“Sabiinitaride röövimine”

Sabiinitaride röövimine – on episood Rooma ajaloost, kui 750. aastal eKr roomlaste esimene põlvkond hankis naisi naabruses asuvatest sabiinitaride hulgast. Loggia della Signoria parempoolses kaareosas domineerib, Gimbologna tehniline meistriteos. Kunstnikku ei paelunud mitte niivõrd teema, kui kolm figuuri, kes on liikumises, pidevas suhtluses üksteisega. Neid kolme figuuri saab eristada: küps mees, noorusaeg ja ilus naine.

“Herakles ja kentaur Nessos”

Loggia della Signorias asub ka Herakules võitlema kentaur Nessosega, mille Giambolognalte tellis suurvürst Ferdinand I 1594 paiku. Kreeka mütoloogias oli Nessus kuulus kentaur, kelle tappis Herakles ja kelle verest läbi imbunud rüü tappis omakorda Heraklese.

Võrreldes „Sabiinitaride röövimisega“ on see skulptuur staatilisem. Tegelikult saame ainult teose ees paiknevast vaatenurgast hinnata kontrasti Heraklese näo ja kentauri metsiku ilme vahel. Kangelase keha liikumine vastandub diagonaalselt tagasi painduva koletise tagakeha ekspressiivsele liikumisele. Tegelikult kavatseti skulptuur algselt paigutada pjedestaalile Canto dei Carnesecchi ristmikul.

„Venus”

Venuse skulptuur asub Francesco I palvel ehitatud Buontalenti grotis. Firenzes kuulsate Boboli aedade hulgas 16. sajandil ehitatud suur grott. Bernardo Buontalenti ehitati see grott aastatel 1583–1593 Francesco I de Medici käsul.

Venusele on iseloomulikud paljas keha ja õlad, vaid ka elegantsed marmorist, pehmed ja siledad jooned. Tema keha jooned näevad välja nii reaalsed, et tundus, et tema keha jooned näevad välja nii reaalsed, et tundus, et kivist purskkaevus tundus seisvat lihast ja verest kaunis jumalanna.

Atraktiivne jumalanna toetab ühe jalaga toetaval pjedestaalil ja ta kavatseb kalju all vette siseneda. Mitmevärvilises marmoris asuvat basseini piiri kaunistavad neli saatürit, kes ronides vaatavad selle üle alasti naist imetledes.

Kõik skulptuurid kujutavad dünaamilises liikumises objekte, kombineerituna spiraal kompositsiooniks, mis ilmneb ootamatute nurkade muutumisel.

Tuntud teoseid

• "Samson tapab vilisti" (1560–1562)
• "Sabiinitaride röövimine" (1582)
• "Herakles ja kentaur Nessos" (1595–1600)
• "Venus" (1575)
• "Mars" (1565–1570)
• "Ookeani purskkaev" (1575)
• "Mercurius" (1563)

• 
  "Mercurius", Firenze
• 
  "Venus" (1575)
• 
  "Sabine naiste röövimine" (1582)