František Běhounek

František Běhounek (28. oktoober 1898 Praha – 1. jaanuar 1973 Karlovy Vary) oli tšehhi radioloog, tuumafüüsik, polaaruurija ja akadeemik.

Tema peamised uurimisvaldkonnad olid tuumafüüsika, radioloogia ja dosimeetria. Běhounek kirjutas ka aimeraamatuid, millest eesti keeles on ilmunud 1969. aastal "Tragöödia Põhja-Jäämerel" (originaal: "Trosečníci polárního moře", 1955).

Haridus- ja töökäik

Běhounek õppis Praha ja Pariisi ülikoolides. Pariisis õppis ta Marie Curie laboratooriumis, kelle abiga asutas ka radioloogia instituudi, ja oli väga huvitatud radioloogiast. Prahasse tagasi läks 1922. aastal. Peaaegu aasta aega tegi ta teadustööd Jáchymovi uraanikaevandustes, tegeles ka elektriteemade ja atmosfääriradioaktiivsusega ning tundis huvi kosmilise kiirguse vastu. 1956. aastal sai teadusdoktoriks (dr. rer. nat.).

1926. aastal osales Běhounek Roald Amundseni ekspeditsioonis põhjapoolusele dirižaablil Norge. 1928. aastal lõi kaasa juba uues ekspeditsioonis põhjapoolusele, seekord õhulaeval Italia. Toimus avarii, kuid Nõukogude jäälõhkuja Krassin (laeva kapten Karl Jõgi) päästis Běhouneki koos teiste meeskonnaliikmetega, kes katastroofi üle elasid.

Aastatel 1933–1954 töötas Běhounek Praha Ülikoolis. 1954. aastast oli ta Tšehhi tehnikumi professor, 1951. aastast onkoloogiainstituudi ning 1956. aastast tuumafüüsika instituudi juhataja. Alates 1948. aastast tegi koostööd UNESCO-ga.

Tunnustus

1953 – valiti Tšehhoslovakkia Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
1960 – valiti Tšehhoslovakkia Teaduste Akadeemia akadeemikuks

Välislingid

František Běhounek. velikani.cz