Ex nihilo nihil fit
 |
Ex nihilo nihil fit (eimillestki ei saa midagi) ehk ex nihilo nihil (eimillestki eimidagi) ehk nihil ex nihilo (eimiskist ei teki midagi) on põhimõte, mille järgi mitte miski ei saa sündida mittemillestki. Sellest põhimõttest tuleneb maailma igavesus.
Sellises sõnastuses esineb see põhimõte Lucretiuse teoses "De rerum natura" (150–214), kes väljendab epikureismi üldist seisukohta. Esimesena väljendas seda Melissos[1]: olemine ei saa saada algust ega sündida, sest muidu peaks ta tekkima eimillestki, aga kui oleks eimiski, ei saaks ta eimillestki tekkida (DK 30 B, 1). Ta esineb ka Aristotelese "Füüsika" 1. raamatu 4. peatükis.
Kristlikud autorid ei saanud seda printsiipi täiel määral toetada, sest nad pooldasid õpetust loomisest eimillestki. Küll aga võis seda kinnitada loodud asjade kohta. Aquino Thomas ütleb, et ükski loodud olev ei saa absoluutses mõttes tekitada olevat; sellest järeldub, et maailm tervikuna ehk kogu olev tervikuna on loodud[2]. Albert Suur ütles maailma igavesuse kontekstis, et kui jutt on loomulikest asjadest loomulikul moel (loodusteaduse, mitte teoloogia moel), siis võib öelda, et tekkimine ei ole kunagi lakanud ega lakka kunagi.
Kuni 19. sajandini oli see loodusfilosoofias jäävusseaduste (näiteks massi jäävuse seadus) aluseks.
Sellest printsiibist on tuletatud ka hinge surematust.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Märkused
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Seda omistatakse ka juba Parmenidesele (DK 28 B 8, 9), kelle järgi olemine on olnud alati.
- ↑ "Teoloogia summa" Ia q. 45, art. 5.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Lewis S. Ford. An Alternative to Creatio ex nihilo. – Religious Studies, 19, nr 2, 1983.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- José Ferrater Mora. Ex nihilo nihil fit, Diccionario de filosofía