Estonia teatrihoone

Estonia teatrihoone
Üldandmed
Stiil	Juugendstiil
Ehituse algus	1911
Ehituse lõpp	1913
Avamine	6. september (vkj 24. augustil) 1913
Aadress	Estonia puiestee 4
Omanik	Estonia (selts)
Koordinaadid	59° 26′ 5″ N, 24° 45′ 3″ E
Projekt ja ehitus
Arhitekt	Armas Lindgren ja Wivi Lönn

Eesti Asutav Kogu avaistungil, 23. aprill 1919

"Estonia" teatrihoone, algse nimega Estonia teatri- ja seltsimaja^[1] on teatri- ja kontserdihoone Tallinnas aadressil Estonia puiestee 4. Juugendstiilis teatrimaja projekteerisid soome arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn ning sellest sai pärast valmimist 1913. aastal linna kõige suurem hoone.^[2]

Hoone ühes tiivas asub Estonia teatrisaal ja teises tiivas Estonia kontserdisaal. Algse projekti järgi mahutas teatrisaal 874, kontserdisaal 1200 kohta. Hoone tiibade ehk kahe suure saalikorpuse vahel on madalam nn talveaia osa.

Hoone on kultuurimälestis nr 1071.^[3]

Eellugu

"Estonia" Seltsi teatritrupp oli alates 1895. aastast hakanud lavastama laulumänge, "rahvatükke"ja naljamänge; 20. sajandi algul jõudsid lavale tõsisemad draamateosed. 1906. aastal loodi seltsi baasil lavastajate ja näitlejate Paul Pinna ning Theodor Altermanni eestvõtmisel kutseline teater "Estonia", mis jäi seltsiga ning 1908. aastal asutatud Eesti Teater "Estonia" Osaühisusega seotuks kuni 1940. aastani.

Linnavalitsus eraldas "Estonia" Seltsile tasuta krundi tulevase Saksa Teatri ja turuplatsi kõrvale 1904. aastal. Raha hoone rajamiseks hakati koguma tulu- ja piduõhtute korraldamisega ja teiseks allikaks olid 25-rublased osatähed. Suurimateks osanikeks said Estonia selts ise 525 ja Tallinna Vastastikune Krediitühisus 182 osatähega, kuid osanike seas oli ka palju eraisikuid. Maja lõplik maksumus oli 811 416 rubla ja 32 kopikat, millest 710 000 rubla tuli seltsi ja osaühisuse juhatuse liikmete lähisugulaste nimele vormistatud ning isikliku kinnisvara tagatisel antud laenudest.^[4] Tallinna eestlaste laulu- ja mänguselts "Estonia" rajas hoone aastatel 1912-1913 eestluse keskusena teatri- ja kontserdisaali, seltsi-, restorani-, kasiino- ja äriruumidega, Uue turu ääres. Enne seda kasutas Estonia selts ja teatritrupp oma tööks toonase Väike-Tartu maantee ääres asunud ühekorruselist hoonet nr 25^[5], kus hiljem asus seal Tallinna töölisteater.

Ühel päeval seisnud Juhan Liiv Eesti teatrikodu ehituseplatsi ääres, vaadanud tükk aega müüride rajamist päält, langenud siis põlvili ja ütelnud: "Kodumaa! Anna andeks, et ma vaene olen ja sulle midagi suurt ei või templi ehitamiseks annetada, aga ma annan, mis mul on." Ta võtnud enese riidest lahti, tahtnud riided maha jätta. Linnavaht seganud vahele.^[6]

Esimene hoone (kuni 1944)

Hoone avati 6. septembril (vkj 24. augustil) 1913, avaõhtul tuli ettekandmisele "Hamlet" ja avaprogrammis oli veel C. R. Jakobsoni "Artur ja Anna", J. Haydn'i oratoorium "Aastaajad", Humperdinck'i ooper "Hänsel ja Gretel" ("Hans ja Greete") ning eesti ja rahvusvaheliste helitööde sümfooniakontsert. Tollal sai Estonia teatrihoonest kõige suurem uusehitis Tallinnas.

I maailmasõja ajal kasutati kontserdisaali tiiba kuni 1918. aastani sõjahaiglana, teatrisaalis toimusid etendused edasi. Vabadussõja ajal kogunes 23. aprillil 1919 majja Eesti Vabariigi esimene parlament, Asutav Kogu.

Juba 1920. aastatel tehti teatrimajale juurdeehitusi. 1934. aasta ümberehituste käigus (ehitati kinni Valge saali esine, varem siseõuele avanenud rõdu) teatrimajale lisandus veel Roheline saal.

II maailmasõjas sai hoone kõvasti kannatada. 9. märtsil 1944, kui Nõukogude Punaarmee lennuvägi õhust Tallinna ründas, hävines pommitabamuse saanud teatrihoone tulekahjus pea täielikult.

Peale hoone hävimist moodustas Eesti Omavalitsus aprillis 1944 komisjoni "Estonia" hoone uuesti ülesehitamise võimaluste läbikaalumiseks ning vastavate sammude astumiseks. Komisjoni juhatusse kuulusid tehnikadirektor Arnold Radiku juhtimisel. Teisteks juhatuse liikmeteks olid Andres Särev, Edgar Muttikas ja Alar Kotli.^[7]

Taastatud hoone

Estonia ooperiteater taastati aastatel 1945-1951 eesti arhitektide Alar Kotli ja Edgar Johan Kuusiku projektide järgi, milles püüti taastada algset väljanägemist. Lõunafassaadi akendevahelised alad on kaunistatud dooria sammastega. 1944. aastal hävinud hoone ülesehitamisnõuded nägid ette paremini säilinud lõunakülje algsel kujul taastamise, mistõttu ehitati vajalikud juurdelisanduvad ruumid põhjaküljele. Uuendatud hoone sai sõjaeelsest 1,4 korda mahukam. 1946. aastal taasavati Estonia kontserdisaal ja 1947. aasta sügisel ka teatrisaal. Hoone taastamine tervikuna jõudis lõpule 1951. aastaks.

Teatrisaali lagi otsustati kaunistada freskomaaliga. Nõukogude okupatsioonivõimu organid esitasid kunstnikele nõudmise, et laemaali temaatiline lahendus ei tohi olla juhuslik, vaid peab kajastama Stalini juhtimisel toimuvat "suurt sotsialistlikku ülesehitamise tööd" ja "vaenlase purustatu taastamist".^[8] Töö võtsid ette kunstnikud Elmar Kits, Evald Okas ja Richard Sagrits. Kunstnikud pidid jagama lae neljaks üksikuks süžeeks: lavapoolne osa on pühendatud võidule vaenlase üle ning nõukogude kangelaste rõõmsale vastuvõtule elanike poolt, lae vastasosas kujutatakse laulupidu, vasakul pool on teemaks "põllumajandus" ning paremal "tööstus ja kalandus".^[8]

Lisaks valmistasid skulptorid Aleksander Kaasik, Juhan Raudsepp, August Vomm jt teatrisaali kaunistamiseks 16 bareljeefi vastavalt tollasele liiduvabariikide arvule.^[9] Juhend nägi ette, et bareljeefis tuleb edasi anda vastava liiduvabariigi rahvustüüp, kõrvalmotiivistikus rõhutada maale iseloomulikke jooni, selle rahvamajanduslikku omapära ja rahvusornamentikat.^[9] Bareljeefi alumisel serval on ornamentaalne lint vabariigi nimetusega.^[9]

Taasiseseisvunud Eestis

Pärast pikalt kestnud ümberehitustöid valmis 1991. aastaks hoone keskosa, mida asuti kasutama talveaiana väiksemate kontsertide ja pidude tarbeks. 2006. aastal avati ka kammermuusikasaal.

Hoone kuulub tänapäeval endiselt Estonia teatrile, selles tegutsevad kolm iseseisvat asutust — ühes tiivas Rahvusooper Estonia ja teises Eesti Kontsert ning Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.

Estonia teatrihoonet on kujutatud Eesti 50-kroonisel rahatähel, mis oli ringluses aastatel 1992 kuni 2011.

Viited

↑ A ja O taskuteatmik Eesti. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007. Lk 384
↑ Estonia teatrimaja 25-aastane juubel, Muusikaleht nr 10; 29. oktoober 1938, lk. 210–212
↑ 1071 "Estonia" teatrihoone, 1911-1913. a, 1946-1950. a kultuurimälestiste riiklikus registris
↑ Peets, Hugo (1938). Estonia teatri- ja kontserthoone ajalugu. Tallinn: Estonia.
↑ Kaido Jaanson, Mis juhtus 1905. a. 11.(24.) detsembri õhtul Voltas? Katse rekonstrueerida minevikku, TUNA 2005 nr 4
↑ https://dea.digar.ee/article/postimeesew/1913/11/22/32
↑ Estonia teatrihoone taasülesehitamise komisjon oli koos, Eesti Sõna, nr. 88, 16 aprill 1944
↑ ^8,0 ^8,1 Julius Genss, "Estonia" teatrisaali laemaalist, Sirp ja Vasar, 08.05.1948
↑ ^9,0 ^9,1 ^9,2 Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu skulptorite brigaad RT "Estonia" sisereljeefide kujundamisel, Sirp ja Vasar, 5.10.1946

Välislingid

Estonia teatrihoone kultuurimälestiste riiklikus registris

[A&O_Eesti,_2007-1] A ja O taskuteatmik Eesti. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007. Lk 384

[2] Estonia teatrimaja 25-aastane juubel, Muusikaleht nr 10; 29. oktoober 1938, lk. 210–212

[3] 1071 "Estonia" teatrihoone, 1911-1913. a, 1946-1950. a kultuurimälestiste riiklikus registris

[4] Peets, Hugo (1938). Estonia teatri- ja kontserthoone ajalugu. Tallinn: Estonia.

[5] Kaido Jaanson, Mis juhtus 1905. a. 11.(24.) detsembri õhtul Voltas? Katse rekonstrueerida minevikku, TUNA 2005 nr 4

[6] ttps://dea.digar.ee/article/postimeesew/1913/11/22/32

[7] Estonia teatrihoone taasülesehitamise komisjon oli koos, Eesti Sõna, nr. 88, 16 aprill 1944

[Genss,_1948-8] 8,0 ^8,1 Julius Genss, "Estonia" teatrisaali laemaalist, Sirp ja Vasar, 08.05.1948

[SV,1946-9] 9,0 ^9,1 ^9,2 Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu skulptorite brigaad RT "Estonia" sisereljeefide kujundamisel, Sirp ja Vasar, 5.10.1946

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]