Mine sisu juurde

Esimese maailmasõja põhjused

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Esimese maailmasõja lätted)

Esimese maailmasõja põhjustest on raske nimetada ühte ja peamist või isegi peamisi põhjusi.

Süsteem, mis lõi alused Esimese maailmasõja tekkeks, kujunes välja seoses 1789. aastast möllanud revolutsioonilistele sündmustele järgnenud Viini kongressi (18141815) restaureeritud vana korraga ning tollase tasakaaluprintsiibi nihetega 19. sajandil, mis olid peamiselt tingitud Bismarcki-aegse Preisimaa jõulisest ekspansionismist, mille tulemus oli kõigi Saksa alade (välja arvatud Austria) inkorporeerimine Preisimaa koosseisu (Saksa keisririigi loomine).

Esimese maailmasõja põhjused – ja sellest tulenevalt ka sõjasüü küsimus – on andnud ainest arvukateks debattideks nii 1920. aastatel, kui ka Teise maailmasõja järgses Euroopas. Selle küsimuse aktuaalsus on tingitud asjaolust, et Esimeses maailmasõjas peituvad ka Teise maailmasõja puhkemise juured. Erinevused Esimese maailmasõja põhjuste käsitlemisel on tingitud uurijate ja ajaloolaste erinevast metodoloogiast, poliitilistest vaadetest ja rõhuasetusest.

Napoleoni sõjad ja rahvuslus

[muuda | muuda lähteteksti]

Seoses Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdadega pandi alus nüüdisaegsele arusaamale rahvuse mõistest. Rahvuse teadvustamine algas revolutsioonilisel Prantsusmaal ning laienes sõjakäikudega edasi teistele Mandri-Euroopa aladele. Ka Saksa aladel tekkis rahvuslus Napoleoni mõjul: opositsioonilise liikumisena Prantsuse okupatsioonile Preisimaal.

19. sajandi vältel kujunes kahte liiki rahvuslus: ühelt poolt opositsiooniline monarhia-vastane demokraatlik-liberaalne rahvuslus, teiselt poolt riiklik agressiivne rahvuslus (šovinism), millega õigustati imperialismi ja valmistati ette rahva patriootlikku meeleolu enne Esimest maailmasõda.

Viini kongress ja Metternichi süsteem

[muuda | muuda lähteteksti]
Hugo Bürkner Clemens von Metternich

Kui Napoleon oli löödud, tulid konservatiivsed monarhid Viini kongressil (1814–1815) kokku, et arutada sõjajärgse Euroopa kaarti. Riigijuhtide ülim eesmärk oli absolutismi säilitamine, mille jaoks peeti vajalikuks rahu kindlustamist, et riikide omavahelised sõjad ei ohustaks isevalitsuslikku korda ükskõik millises riigis. Selleks, et kindlustada rahu, lähtuti järgmistest põhimõtetest:

Restauratsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõikjal Euroopas taastati vana kord, Prantsusmaal restaureeriti kuningavõim ja Bourbonide dünastia upitati troonile. Igasugused liberaalsed ja demokraatlikud, põhiseadust ja parlamentaarset riigikorda nõudvad jõud otsustati maha suruda. Ühes sellega oli tarvis ka rahvuslikele liikumistele piir panna, sest nood nõudsid riigipiire etniliste piiride alusel, Viinis pandi piirid aga paika jõudude tasakaalu põhimõtte alusel.

Jõudude tasakaal Euroopas

[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa poliitilise tuumiku moodustas nn pentarhia ehk viie võim, mis tähendas, et Euroopa poliitikat korraldasid viis suurvõimu: Suurbritannia, Venemaa, Prantsusmaa, Austria ja Preisimaa. Kuna Suurbritannia paiknes saarel ja tema huvides oli stabiilne Euroopa, oli tasakaal rajatud sellele, et (tulevikus tugevneva) Prantsusmaa ning idas esile kerkinud Venemaa vahele paigutati kaks keskmise tugevusega suurriiki – Preisi ja Austria. Need kaks riiki olid vaatamata omavahelisele konkurentsile ülemvõimu pärast Saksa aladel sunnitud tegema koostööd, kuna 1815 rajatud Saksa Liidu struktuur oli niisugune, et nimetatud suurriigid said oma otsuseid läbi viia ainult üksmeelselt Kolmanda Saksamaa vastu tegutsedes. Saksa Liit omandaski Euroopa tasakaalus võtmerolli: ligikaudu 40 Saksa riiki olid omavahel liidus nõnda, et nad olid koos liiga nõrgad väljapoole suunatud sõjalisteks rünnakuteks, samas aga piisavalt tugevad selleks, et end kaitsta Prantsusmaa või Venemaa vastu.

See süsteem, mis on oma rajaja – Austria kantsler vürst Clemens von Metternichi – järgi nime saanud, püsis idee poolest kuni Esimese maailmasõjani, ent praktikas toimusid tasakaaluprintsiibi olulised nihked.

Saksa küsimus

[muuda | muuda lähteteksti]
Friedrich Suure ratsamonument

Keskajal kuulusid lõhestatud Saksa riigid Püha Rooma keisririigi koosseisu, mille valitsejaks valiti traditsiooniliselt Habsburgide soost keiser, kellele kuulusid lisaks mittepäritavatele aladele ka pärusmaad – Doonau-äärsed Saksa alad, Ungari, Böömi- ja Määrimaa ning mõned Põhja-Itaalia provintsid – koondnimetusega Austria. Seega võis Püha Rooma kui konföderatsiooni koosseisus lugeda valitsevaks riigiks Austriat. 18. sajandil oli aga hakanud kasvama Brandenburgi ja Ida-Preisi ühendamisel tekkinud Preisimaa kuningriik, mis Friedrich Suure ajal omandas Austria pärilussõja ning Seitsmeaastase sõja tulemusena Austria käest Sileesia, osaledes samas ka Poola jagamistes 1772, 1792 ja 1795. Tollesse aega ulatub ka niinimetatud "Saksa küsimuse" teke – konkurents Austria ja Preisimaa vahel ülemvõimu pärast Saksa aladel. Mõlemad riigid olid omaks võtnud laienemispüüdluse, oma asendi tõttu oli see neil ainuvõimalik vaid sel teel, et saada kõik muud väiksemad Saksa vürsti- ja hertsogiriigid oma mõjusfääri.

1815. aastal rajatud Saksa Liit oli tõrjunud Saksa küsimuse küllaltki tõhusalt kõrvale, pannes Preisimaa ja Austria sundseisu: nende ainus võimalus säilitada oma suurriiklik positsioon – pidades silmas nende tegevust Saksa sfääris – oli omavaheline koostöö liberaalsete jõudude mahasurumisel. Seega oli Saksa küsimus tegelikult vaid edasi lükatud, mitte aga lahendatud.

Kuni 1848.–1849. aasta revolutsioonini püsisid Austria ja Preisi suhted normaalsed, oma mõjuvõimu laiendamist teostati peamiselt majandusliku mõju laiendamisega Saksa aladel. Selles aspektis oli Preisimaa saavutanud tuntavat edu, luues 1834. aastal Saksa Tolliliidu, mille läbi sai Preisimaa Põhja- ja Kesk-Saksa riikide valitsevaks majanduslikuks jõuks.

1848.–1849. aasta revolutsioonide perioodil püüdis Preisimaa haarata Põhja-Saksamaad lisaks majanduslikule kontrollile ka oma poliitilise ülemvõimu alla: 1850. aastal oldi lähedal liidu ("Union") loomisele Preisi, Baieri, Saksi ja Hannoveri vahel, ent Austria mängis Preisimaa diplomaatiliselt üle. Nimelt olid Austria keiser Franz Joseph I ja peaminister krahv von Schwarzenberg moraalselt ja sõjaliselt enda selja taha saanud Vene keisri Nikolai I ning Austria ultimaatum Preisimaale ülemvõimutaotlusest loobumiseks lõppeski preislastele häbistava Olmützi kapitulatsiooni ehk "Olmützi alanduse" sõlmimisega, milles Preisimaa pidi tunnistama, et loobub igasugustest pürgimustest laiendada oma võimu Saksa aladel.

Bismarck ja Saksa küsimuse lõplik lahendamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Keiser Wilhelm I

Preisis 1858. aastal regendiks ning 1861. aastal kuningaks saanud Wilhelm I kavatses kulutada riigieelarvest suuri summasid sõjaväe ümberkorraldustele, ent põrkas vastu parlamendi liberaalse enamuse tahtele. Ka avalikkuse vastuseis sõjaväereformile oli suur, seda kinnitasid Preisi valimised 1862. aastal, kus liberaalid said veelgi suurema häälteenamuse. Uue kuninga poliitiline peaeesmärk näis seetõttu luhta minevat ning ta oli valmis troonist loobuma.

Viimases hädas kutsus Preisi sõjaminister Albrecht von Roon Pariisis saadikuna töötanud Otto von Bismarcki, kes oli tuntud oma ultrakonservatiivsete vaadete poolest, Berliini ning ta nimetati Preisi peaministriks. Bismarck asus sihikindlalt Wilhelm I poliitilisi unelmaid teostama, kasutades paiguti radikaalseid meetmeid. Oma legendaarses kõnes 30. septembril 1862 lausus Bismarck eelarvekomisjoni ees kõneldes järgmised sõnad: "Mitte kõnede ega enamusotsustustega ei lahendata ajastu suuri küsimusi, vaid raua ja verega."

Eelarve, millest suurem osa läks sõjaväe arendamisele, võeti ilma parlamendi toetuseta vastu. Bismarcki veendumus oli, et ilma tugeva armeeta on võimatu poliitilisi otsuseid teostada. Lisaks sellele mõistis ta, et Saksa Liidu süsteem suudab Preisi-Austria dualismi vaid edasi lükata, mitte aga pakkuda jäävat lahendust. Ta leidis, et ülemvõimu küsimus Saksamaal Preisi ja Austria vahel lahendatakse lahinguväljal, mitte kabinettides. Sõjaväe ümberkorraldamine ja arendamine oli esimene samm selle nimel, et kallutada kaalukeel Preisimaa poole.

Otto von Bismarck

1864. aastal läks Saksa Liit sõtta Taani vastu, kuna too oli annekteerinud Schleswig-Holsteini. Liiduväed koosnesid de facto vaid Preisi ja Austria üksustest. Pärast võidukat sõda sai Preisimaa enda hallata Schleswigi, Austria Holsteini. Järgnevatel aastatel ei suutnud aga Preisi ja Austria kokku leppida antud piirkondade valitsemises ning see andis Bismarckile sobiva ettekäände algatamaks sõda Austria vastu.

1866. aastal süüdistas Bismarck Austriat Gasteini konventsiooni rikkumises, kuna too oli Frankfurdi liidupäeval tõstatanud Schleswig-Holsteini valitsemise küsimuse, nimetatud konventsioon aga oli määranud Schleswigi ja Holsteini üksnes Preisi-Austria vaheliseks asjaks. Nimetatud põhjusel saatis Bismarck Preisi väed Austria kontrollitud Holsteini, mis kutsus esile pahameeletormi Saksa riikide hulgas. Preisimaa teatas, et tema jaoks Saksa Liitu enam ei eksisteeri, mispeale Austria, keda toetasid nüüd praktiliselt kõik teised "Kolmanda Saksamaa" riigid, algatas liiduvägede mobilisatsiooni Preisimaa vastu.

Bismarcki reaktsioon sellele oli ühemõtteline: ta saatis Preisi väed Austriat toetavatesse riikidesse: Saksimaale, Hannoveri kuningriiki, Kurhessenisse ja Nassausse. Seejärel tungisid preislased kolme jaona Austriasse, Böömimaale ning ühinesid üheks terviklikuks väeks. Austria saatis oma peaväed preislastele vastu. Alanud oli Preisi-Austria sõda, otsustav konflikt määramaks küsimuse, kellele hakkab kuuluma ülemvõim Saksa aladel. Otsustav lahing toimus 3.-4. juulil 1866 Königgrätzi all, kus eelnevatel aastatel moderniseeritud ja tugevdatud Preisi armee purustas hävitavalt austerlaste peaväed. Sellega oli Bismarck lahendanud Saksa küsimuse otsustavalt Preisimaa kasuks.

Ent 1866. aasta sõda oli tegelikult andnud Preisimaale vaid moraalse õiguse ja kinnituse laiendada oma võimu "Kolmanda Saksamaa" aladele, see tähendab, et sõjaga garanteeriti Austria eemalejäämine samast võimalusest. Bismarck, olles sundinud Austriat alla kirjutama Saksa Liidu laialisaatmise aktile ning saades nüüd vabad käed, liitis 1866. aastal okupeeritud riigid – Kurhessen, Saksimaa, Nassau, Frankfurt, Hannover – enda koosseisu ning asutas 1867. aastal endise Saksa Liidu asemel Põhja-Saksa Liidu, milles Preisimaal oli juhtiv roll. Kõigi Saksa alade (peale Austria) ühendamine Preisi võimu alla polnud aga esialgu võimalik ei välistel põhjustel (Euroopa suurvõimude, eeskätt Prantsusmaa vastuseis) ega ka seesmiselt (keskmise suurusega Saksa riigid, näiteks Baieri, Baden, Würtemberg ja teised ei soovinud oma suveräänsust kaotada). Et saavutada oma eesmärk – Saksamaa ühendamine Preisi alla, – pidi Bismarck likvideerima mõlemad takistavad tegurid.

Adolph von Menzel, Wilhelm I läheb rindele, 31. juuli, 1870

Hispaania troonipärimise küsimuse puhul tekkis Bismarckil geniaalne idee, kuidas antud probleemid korraga lahendada. Nimelt hakkas ta provotseerima sõda Prantsusmaa – välise takistuse – vastu, võttes arvesse sakslaste sajanditepikkust üldist viha prantslaste vastu – prantsuseviha oli üks väheseid omadusi, mida jagasid 19. sajandil peaaegu kõik sakslased, olenemata usust või poliitilistest vaadetest. Seega teadis Bismarck kindlalt, et sõjas Prantsusmaa vastu võidab Preisimaa kõigi teiste Saksa riikide poolehoiu, mis teeks võimalikuks ka Saksamaa tervikliku ühendamise.

19. juulil 1870 kuulutas Prantsusmaa sõja Preisimaale. Preisi väed olid selleks valmis, alustades kohe rünnakuid Prantsuse piirikindlustele Strasbourgis ja Metzis. Järgnes ulatuslik pealetung Prantsuse aladele, Napoleon Kolmanda Prantsusmaa varises preislaste hävitavate löökide all kuue nädalaga kokku. 1871. aasta jaanuariks olidki Preisi poolel liitunud enamik Saksa riike ning läbirääkimiste tulemusena kuulutatigi 18. jaanuaril 1871 välja Saksa keisririik, mis ühendas kõik Saksa alad (välja arvatud Austria) Preisi kuninga võimu alla. Preisi kuningas Wilhelm I-st sai Saksa keiser.

Lähem eellugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Reaktsioonid Saksa keisririigile

[muuda | muuda lähteteksti]

1871. aastal loodud Saksa keisririik oli rahvusvaheliselt küll Preisimaa järeltulija (õigusjärglane), kuid tema asend Euroopa kaardil, pidades silmas jõudude jaotumist, tegi läbi olulise muutuse. Preisimaa, olles purustanud sõdades nii Austria kui ka Prantsusmaa ning saades endale keisririigiks ühendamise käigus veel hulgaliselt maid (kõik Saksa alad peale Austria) omandas 1871. aastal veelgi märkimisväärsema potentsiaali nii sõjalises kui ka majanduslikus plaanis, kasvades sisuliselt Euroopa tugevaimaks jõuks. Säärane protsess pidi tahes-tahtmata äratama teistes suurriikides tähelepanu.

Suurbritannias oli olnud suhtumine Saksamaa ühendamisesse leige ja ükskõikne, pigem heatahtlik. Põhjus oli selles, et Inglismaal oli tol perioodil avalikkuse ja poliitikute peatähelepanu sise- ja impeeriumipoliitikal. Positiivsena nähti keiserliku Saksamaa tekkes uut stabiilset korda Kesk-Euroopas endise nõrga Saksa Liidu asemel, mis oli võimeline seisma vastu Inglise tollastele koloniaalrivaalidele, Prantsusmaale ja Venemaale. Sellele lisaks leiti, et Saksamaa pakub Inglise kaupadele suuremat turgu. Kui poliitikud nägid keiserlikku Saksamaad niisiis pigem heast küljest, oli avalikkus küllaltki skeptiline. Kardeti, et uus tugev riik nihutab jõuvahekordi Euroopas (Suurbritannia kahjuks).

Ka keiserliku Venemaa suhtumine oli üsna passiivne; Aleksander II ajal, pärast Krimmi sõjas lüüasaamist, olid Venemaal esiplaanile kerkinud sisepoliitilised küsimused; välispoliitikas keskenduti laienemisele Aasias ja Balkanil, mida Saksamaa ühendamine ei mõjutanud kuigivõrd.

Austria-Ungari oli enne Prantsuse-Preisi sõda meelestatud Preisimaa vastu vaenulikult, otsiti kättemaksuvõimalusi alanduse eest 1866. aasta sõjas. Kui aga preislased purustasid Prantsusmaa, loobuti Austrias Preisimaaga oponeerimisest ja võeti kurss koostööle. Tihedamad suhted ühendatud Saksamaaga aitasid Habsburgide riigis kindlustada sakslaste ja ungarlaste ülemvõimu.

Ainsat riiki, kellega Saksamaa oma loomisest saadik oli pingelistes suhetes, kujutas endast Prantsusmaa. Seal ei suudetud veel päriselt leppida ei alandava lüüasaamisega sõjas ega ka Elsassi ja Lotringi provintside annekteerimisega Saksamaa poolt. Just viimane küsimus varjutas kahe riigi suhteid ja põhjustaski peamiselt selle vaenu, mis lõpptulemusena viis Saksamaa ja Prantsusmaa kokkupõrkele Esimeses maailmasõjas.

Bismarcki süsteemi idee ja algne teke

[muuda | muuda lähteteksti]
Albrecht von Roon

Euroopa suurriikide seas ei olnud ühtset arusaama ühendatud Saksamaa positsiooni kohta. Kuna aga Preisi (nüüdne Saksa) kõrgem juhtkond – kantsler Bismarck, sõjaminister Roon ja kindralstaabiülem kindralfeldmarssal von Moltke – nägid läbi, et kui Saksamaa tahab tulevikus veelgi tugevneda (põrkudes paratamatult selle käigus nii Prantsuse kui Vene huvidega), tuleb tal hakata pidama kaherindesõda. Moltke 1875. aasta kindralstaabis koostatud salajane sõjaplaan nägi ette Venemaa ja Prantsusmaa purustamise. 1879. ja 1905. aasta sõjaplaanides säilis endiselt sõjapidamine kahel rindel. Eelnevast lähtudes pidas Bismarck oma tähtsaimaks ülesandeks Saksamaa positsiooni kindlustamist ja Euroopa tasakaalu stabiliseerimist, pakkudes lahenduseks uudset kava – "alliansside" ehk "liitude" loomist ka rahuaja tingimustes.

1873 sõlmiti Bismarcki eestvõttel Kolmekeisrilepe (saksa k. Dreikaiserabkommen) Saksamaa, Austria-Ungari ja Venemaa vahel, mis oli oma tingimustes (ühe osapoole sõja korral mõne neljanda riigiga jäävad teised lepinguosalised neutraalseks) küll äärmiselt formaalne, ent tõestas riikide omavahelisi normaalseid suhteid.

Idaküsimus. Probleemid Balkanil

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Idaküsimus

Juba 18. sajandi lõpust peale oli Euroopas kerkinud päevakorrale nn idaküsimus, mille all mõistetakse peamiselt Kagu-Euroopa alade (Balkani poolsaar ja Konstantinoopol) edasise saatusega seotud probleeme, mis olid tingitud Osmanite riigi – nimelt oli kogu Kagu-Euroopa 19. sajandi algul olnud türklaste võimu all – nõrgenemisest ja võimalikust kokkuvarisemisest.

Tõusva rahvusluse ajastul hakkasid Balkani rahvad – algul kreeklased, seejärel slaavlased – ilmutama esimesi märke autonoomia taotlemisest ning praktiliselt juba 1683. aastast peale täielikus stagnatsioonis viibinud Osmanite Türgi võime ikestatud rahvaid endise karmikäelisusega ohjata hakkas seda kiiremini vähenema. Aastatel 18211829 aset leidnud Kreeka iseseisvussõda, mille tulemusena kreeklased saavutasidki omariikluse, ning sama konflikti käigus peetud sõda keiserliku Venemaa vastu tõestasid, et Osmanite riik on kaotanud paljugi oma endisest potentsiaalist.

19. sajandi alguspoolel hakkas seega küsimus Kagu-Euroopa saatusest aina tõsisemalt vaevama Euroopa suurvõime. Inglismaa ja Austria olid seisukohal, et Osmanite riigi säilimine oleks esmatähtis, et hoida alal Euroopa tasakaalu. Leiti, et Türgi lagunemisest lõikaks kõige suuremat kasu Venemaa, kelle valitsejad olid ammustest aegadest unistanud õigeusu hälli Konstantinoopoli vallutamisest ja muistse Bütsantsi keisririigi taastamisest Osmanite Türgi arvelt. Lisaks sellele jahiti Balkani slaavlaste alasid, mis kõik kokku avasid Austria, Prantsusmaa ja Inglismaa silmis kohutava perspektiivi Suur-Venemaast, mille kontrolli alla oleksid läinud nüüd lisaks Napoleoni sõdade käigus saadud Poolale ja Soomele ka Konstantinoopol ning hiiglaslikud territooriumid Balkanil. Vältimaks niisugust jõudude tasakaalu nihkumist, asusid Austria, Prantsusmaa ja Suurbritannia teatud mõttes opositsiooni Venemaa suhtes. Eriti hoogustus see vastuseis keiser Nikolai I valitsemisajal (1826–1855), kes siseriiklikult oli asiaatlik despoot ning välissuhetes täis sõjakaid ambitsioone.

Nõnda viisid riikidevahelised erimeelsused 1850ndate algul sõtta ühelt poolt Venemaa ja teiselt poolt Türgi, keda toetasid Suurbritannia ja Prantsusmaa. Krimmi sõda kestis 18531855/1856 ja lõppes Vene vägede lüüasaamisega. Venemaale sunniti peale Pariisi rahu, milles uuel keisril Aleksander II-l tuli loobuda oma õigustest Mustal merel, sealhulgas ei tohtinud Venemaa rajada Musta mere äärde kindlusi.

Kitsamas mõttes tähendas Krimmi sõda Venemaa teatavat tagasitõmbumist Euroopa poliitika küsimustest, laiemalt oli see konflikt aga näidanud Metternichi süsteemi läbikukkumist – rahvusvahelisi küsimusi ei suudetud diplomaatiliste läbirääkimiste teel lahendada, sarnaselt Saksa küsimusega kümmekond aastat hiljem. Sellest järeldub, et lisaks Saksa küsimusele katkestas tasakaalule baseerunud Metternichi süsteemi korraliku toimimise ka Idaküsimus.

Krimmi sõjaga aga ei lahenenud veel Idaküsimus 19. sajandi Euroopas. Aleksander II (Vene keiser 1855–1881) valitsusajal läbi viidud hoogne sõjaväereform ja veel mitmesuguste riigisiseste reformidega kaasnenud probleemide kuhjumine olid eelduseks, mis sundisid kakskümmend aastat hiljem Vene juhtkonda taas pöörama pilku Balkani ja Konstantinoopoli peale. 1875 toimus Bosnias ja Hertsegoviinas türklaste vastane ülestõus, mis suruti Osmanite sõjaväe poolt veriselt maha. Sealt hargnenud sündmuste ahel sundis Venemaad sekkuma Balkani slaavlaste ja Osmanite vägede vahelisse relvastatud konflikti, ametliku ettekäändena toodi vajadus "slaavi vendade" kaitsmiseks. 12. aprillil 1877 kuulutas Aleksander II sõja Osmanite Türgile.

Bismarcki süsteemi väljakujunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Wilhelministlik pööre Saksamaal

[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa-Inglise antagonism

[muuda | muuda lähteteksti]

Blokkide moodustumine: Antant versus Keskriigid

[muuda | muuda lähteteksti]

Bosnia kriis 1908

[muuda | muuda lähteteksti]

1908 otsustab Austria-Ungari endaga liita Bosnia ja Hertsegoviina, moodustades nii kolmikriigi. Sellest tekib terav vastasseis Serbiaga. Austria-Ungari asjadesse sekkub Saksamaa. Venemaa, kes seisab tegelikult Serbia selja taga, on Vene-Jaapani sõjast nõrgestatud ning otsustab taanduda, kuid teati, et järgmine kord ta end hirmutada ei laseks. Kriis lõppeb 1909. aastal.

1912. aastal kuulutasid Serbia, Bulgaaria ja Montenegro nõrgestatud Türgile sõja, mille tagajärjel kaotab Türgi oma valdused Balkani poolsaarel välja arvatud Istanbuli ja osa Ida-Traakiast.

II Balkani sõda

[muuda | muuda lähteteksti]

1913. aastal ründasid Serbia, Makedoonia, Türgi, Kreeka ja Rumeenia Bulgaaria alasid, mille ta 1912. aastal I Balkani sõjas Türgi käest vallutas. Uus-vallutuse ning "reetmise" tagajärjena on Bulgaaria Serbiast võõrutatud ning hakkab vaatama Kolmikliidu (Saksamaa, Austria-Ungari, Itaalia) suunas.

Ideoloogiline taust: liberalism, sotsialism, natsionalism

[muuda | muuda lähteteksti]

Keisririikide sisemised probleemid

[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse revanšism

[muuda | muuda lähteteksti]

Strateegiliste sõjaplaanide areng Euroopa riikides alates 1871

[muuda | muuda lähteteksti]

Sõja põhjused: analüüs ja järeldused

[muuda | muuda lähteteksti]

Vastuolude välispoliitilised põhjused

[muuda | muuda lähteteksti]

Suurriikide alliansside süsteem

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolaste seas valitseb konsensus selles osas, et alliansside süsteem ja kaks vaenulikku suurriikide blokki mängisid Esimese maailmasõja põhjustamises tähtsat rolli. Eespool kirjeldatud liitlaslepingud tekitasid konkurentsi, mis erinevate vastuolude ja pingete kasvamise tõttu viisid need kaks blokki sõtta. Samuti oli kahel vastandleeril põhineva korralduse probleemiks see, et nõnda mässiti ka ainult teatud kahe riigi omavahelistesse probleemidesse sellisedki riigid, kes nende kahe vaenuliku riigiga liidus olid, ent ise otseselt asjasse segatud ei olnud: seega sattusid konflikti niisugused maad, kellel muidu ei oleks olnud mingit põhjust omavaheliseks sõjaks. Nii näiteks ei olnud Venemaa ja Saksamaa elulised huvid tegelikult vastuolus, samuti nagu polnud Austria ja Prantsusmaa suhetel erilisi pingeid. Ent Saksa-Austria ja Prantsuse-Vene liitlaslepingute tõttu mässiti näiteks Austria-Ungari ja Venemaa vahelistesse Balkani probleemidesse ka nendes küsimustes täiesti neutraalsed Prantsusmaa ja Saksamaa. Seega peitub üks vastustest küsimusele, miks puhkes selline üle-euroopaline sõda, milles kõik suurriigid olid osalised, just kahes üksteisega konkureerinud riikide blokis.

Väiksemad liidud

[muuda | muuda lähteteksti]

Väiksemate liitude all mõistetakse Vene-Serbia ja Briti-Belgia omavahelisi leppeid. Nendes kokkulepetes lubasid suurriigid oma väikeriikidest partnereid agressiooni korral abistada. Niisuguste lepete olemasolu tähendas, et ka mitmesugused kohaliku loomuga konfliktid, nii nagu 1914. aastal Austria-Ungari ja Serbia vahel, võisid areneda kergesti globaalseks sõjaks, kuna nii konflikti kaasatud suurriigi (antud juhul Austria-Ungari) kui ka väikeriigi (Serbia) taga seisis kogu vastav riikide blokk.

Balkani küsimus

[muuda | muuda lähteteksti]

Elsass-Lotringi küsimus

[muuda | muuda lähteteksti]

Koloniaalvalduste küsimused

[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjaväe küsimus: relvastumine ja laevastik

[muuda | muuda lähteteksti]

Vastuolude siseriiklikud põhjused

[muuda | muuda lähteteksti]

Vastuolusid süvendanud sündmused

[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse-Preisi sõda 1870–71

[muuda | muuda lähteteksti]

Vene-Türgi sõda 1877–78 ja Berliini kongress 1879

[muuda | muuda lähteteksti]

Maroko kriisid

[muuda | muuda lähteteksti]

Bosnia kriis 1908

[muuda | muuda lähteteksti]

Balkani sõjad 1912–13

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]