Prantsusmaa Esimene Vabariik

Prantsuse esimene vabariik (prantsuse Première République française) asutati 22. septembril 1792 äsjaloodud Rahvuskonvendi poolt. Selle eelkäija oli Prantsuse kuningriik. Esimene vabariik kestis kuni Prantsuse esimese keisririigi väljakuulutamiseni aastal 1804 Napoleon I poolt. Seda perioodi iseloomustab monarhia langus, Rahvuskonvendi loomine ja kurikuulus Terrorivalitsus, Direktooriumi asutamine ja Termidoori riigipööre ning lõpuks Konsulaadi loomine ja Napoleoni tõus võimule. Prantsuse esimene vabariik jagunes omakorda kolmeks erinevaks perioodiks, mis on nime saanud riiki juhtinud valitsusorganite järgi:

Konvent (21. september 1792 kuni 26. oktoober 1795);
Direktoorium (16. oktoober 1795 kuni 9. november 1799);
Konsulaat (9. november 1799 kuni 18. mai 1804).

Monarhia lõpp Prantsusmaal

Rahvuskogu ajal, kes oli võimul enne esimese vabariigi väljakuulutamist, haarati Prantsusmaa sõtta Preisimaa ja Austria vastu. Juulis 1792 avaldas Austria–Preisi armee ülemjuhataja, Braunschweigi hertsog oma manifesti, milles ta ähvardas Pariisi maatasa teha, kui kuningas Louis XVI peaks viga saama. Välisoht süvendas Prantsusmaa poliitilist ebastabiilsust keset Prantsuse revolutsiooni ning süvendas kirgi ja edasilükkamatuse mõtet erinevate kildkondade seas. Vägivallas 10. augustil 1792 ründasid kodanikud Tuileries' paleed, tappes 600 kuninga Šveitsi kaardiväelast ja nõudes kuninga eemaldamist. Kasvanud hirm revolutsioonivastase tegevuse suhtes ajendas vägivallale ja septembri esimesel nädalal 1792 tungisid pariislaste jõugud linna vanglatesse, tappes üle poole vangidest. See hõlmas aadlikke, vaimulikke ja poliitilisi vange, kuid ka arvukalt tavalisi kriminaale, nagu prostituudid ja pisivargad, paljud mõrvati kongides — vägistati, pussitati ja piinati surnuks. See sai tuntuks kui Septembri tapatalgud.

Rahvuskonvent

Maximilien Robespierre (umbes 1793). Autor teadmata

Avaliku vägivalla tugevnemise ja konstitutsioonilise monarhia poliitilise ebastabiilsuse tulemusena määrati Prantsusmaa Rahvuskogu kuus liiget korraldama valimisi. Valitud Konvent asutati kahel eesmärgil: monarhia kaotamiseks ja uue põhiseaduse koostamiseks. Konvendi esimene akt oli Prantsuse esimese vabariigi loomine ja kuningalt kogu poliitilise võimu ametlik äravõtmine. Kuningas, nüüd lihtkodanik perekonnanimega Capet, anti seejärel riigireetmises süüdistatuna kohtu alla, mis algas detsembris 1792. 16. jaanuaril 1793 leiti ta süüdi olevat ja 21. jaanuaril ta giljotineeriti.

Kogu 1792. aasta talve ja 1793. aasta kevade vaevles Pariis toidumässude ja massilise nälja küüsis. Uus Konvent tegi probleemi lahendamiseks vähe kuni 1793. aasta hiliskevadeni, olles hõivatud sõjaküsimustega. Lõpuks, 6. aprillil 1793, asutas Konvent Üldise Julgeoleku Komitee (mida hiljem juhtis Maximilien Robespierre) ja andis sellele tohutu ülesande: "Tulla toime Raevukate äärmusliikumise, toidupuuduse ja rahutustega, mässudega Vendées ja Bretagne'is, armee viimaste kaotustega ja väejuhtide deserteerimisega". Kõige tähelepanuväärsem, Üldise Julgeoleku Komitee taastas terroripoliitika ja giljotiin hakkas langema vabariigi vaenlastele üha suureneval määral, algas Terrorivalitsus.

Vaatamata kasvavale rahulolematusele Rahvuskonvendi kui valitseva organiga koostas Konvent juunis 1793 põhiseaduse, mis ratifitseeriti rahvahääletusega augusti alguses. Siiski peeti Üldise Julgeoleku Komiteed "erakorraliseks" valitsuseks ning 1789. aasta Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooniga antud õigused ja uus põhiseadus peatati selle kontrolli all. Komitee viis ellu tuhandeid hukkamisi noore vabariigi arvatavate vaenlaste vastu, kuni selleni, et giljotiin sai tuntuks kui "riigi habemenuga" — kuna see tundus langevat igaühe kaelale. Komitee seadused ja poliitika tõstsid revolutsiooni enneolematule kõrgusele — muu hulgas juurutasid nad aastal 1793 revolutsioonikalendri, sulgesid kirikuid Pariisis ja selle ümber osana dekristianiseerimise liikumisest, piinasid ja hukkasid Marie Antoinette'i ning kehtestasid Kahtlaste seaduse. Robespierre’i juhtimisel hukati erinevate revolutsiooniliste kildkondade ja rühmade liikmeid, sealhulgas hebertistide ja dantonistide, kellest paljud olid olnud Robespierre’i isiklikud sõbrad.

Prantsusmaa sõjaedu paranes aastal 1794, osaliselt Napoleon Bonaparte'i sõjalise tipptaseme tõttu. Paljud Rahvuskonvendis kutsusid üles normaliseerimisele, kuid Robespierre ei nõustunud. Massiliste hukkamiste vahel, rahva metsik hirm, ja Kõrgema Olendi kultuse asutamine, 1794. aasta keskpaigaks "oli palju entusiasmi terrori lõpetamiseks, [kuid] mitte keegi ei teadnud, kuidas seda teha... Ainus asi, mis võis lõpetada terrori, ja ilmselt ainus asi, millega kõik võisid nõustuda, oli Robespierre'i langus". Ta vahistati 27. juulil ja hukati 28. juulil 1794 ilma kohtuta.

Direktoorium

Pärast Robespierre'i langust suleti Jakobiinide Klubi ja ellujäänud žirondiinid said taas võimule. Augustis kehtestas Rahvuskonvent 1795. aasta põhiseaduse. Nad taastasid usuvabaduse, hakkasid arvukaid vange vabastama, ja mis kõige tähtsam, kuulutasid välja valimised uueks seadusandlikuks koguks. 3. novembril 1795 loodi Direktoorium. Selle süsteemi kohaselt juhtis Prantsusmaad kahekojaline parlament, mis koosnes ülemkojast (Vanemate Nõukogu - 250 liiget) ja alamkojast (Viiesaja Nõukogu - vastavalt 500 liiget) ning viieliikmelisest kollektiivsest täidesaatvast valitsusest (Direktoorium - selle järgi sai nime ajalooperiood). Sisemise ebastabiilsuse ja Prantsusmaa sõjalise hävingu tõttu 1798. ja 1799. aastal kestis Direktoorium vaid neli aastat.

Konsulaat

Prantsuse Konsulaadina tuntud periood algas 18. brümääri riigipöördega aastal 1799. Direktooriumi liikmed ise kavandasid selle, näidates selgelt Direktooriumi võimu nurjumist. Napoleon Bonaparte oli riigipöördes kaasvandenõulane ja sai valitsusjuhiks kui Esimene konsul. Hiljem kuulutas ta end keisriks, lõpetades tõhusalt Prantsuse esimese vabariigi ja käivitades Prantsuse esimese keisririigi ajastu.

Vaata ka

Prantsuse revolutsioonikalender

Eelnev Prantsuse kuningriik	Prantsusmaa Esimene Vabariik 1792–1804	Järgnev Prantsuse esimene keisririik