Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu
	Tõnu Õnnepalu esinemas kirjandusfestivali HeadRead raames Tallinna kirjanike majas; Foto: Ave Maria Mõistlik, 30. mai 2014
Sünniaeg	13. september 1962 (62-aastane); Tallinn, Eesti
Amet	kirjanik, tõlkija, toimetaja
Kirjanikunimed	Emil Tode, Anton Nigov

Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega ka Emil Tode ja Anton Nigov; sündinud 13. septembril 1962 Tallinnas Nõmmel) on eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.

Elukäik

Tõnu Õnnepalu sündis agronoomi ja raamatupidaja pojana.^[1]

Õppis Tallinna 29. koolis ja lõpetas Tallinna 3. Keskkooli. 1980–1985 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis botaanikat ja ökoloogiat ning lõpetas ülikooli cum laude.

Aastatel 1985–1987 töötas Õnnepalu Hiiumaal Lauka koolis bioloogia- ja keemiaõpetajana.

Pärast seda on ta olnud vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik. Aastatel 1989–1990 töötas ta ajakirja Vikerkaar algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana.

2003. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.^[2]

1990. aastatel sai ta stipendiumi prantsuse kirjanduse tõlkimiseks eesti keelde ning elas Pariisis. Tõnu Õnnepalu on olnud Eesti Instituudi Pariisi filiaali (asutatud aastal 2001) direktor.^[3]

Proosa üldülevaade

Õnnepalu proosaloomingule on iseloomulik ainestiku omaelulooline käsitlus, kuid samas ka võõritust loov kõrvalpilk iseendale. Oma esseistlikes proosaraamatutes eemaldub ta süžeest, fiktsionaalsest narratiivist, jutustatud loost.^[4] Oma loominguliste eeskujudena nimetab ta Betti Alverit, Ernst Ennot, Jaan Kaplinskit, Viivi Luike. Jaan Kaplinski oli tema õpetaja ja juhendaja ülikooli ajal, mil ta otsustas kirjutamisega tõsisemalt tegelema hakata.^[3]

Emil Tode nime all avaldatud romaan „Piiririik“ (1993) on taasiseseisvunud Eesti üks olulisemaid ja mõjukamaid kirjandusteoseid, mis on tõlgitud rohkem kui 15 keelde; teose sündmustikku kannab nimetu ja sootu peategelane, kelle mõttemaailm eksleb Ida- ja Lääne-Euroopa piirialadel.^[5]

Romaani “Hind” (1995) võib võrrelda muinasjutuga, kus peategelase Joonase rännakuid saadavad imetabased kohtumised, otsimised ja leidmised.^[6] Romaan “Printsess” (1997) vahendab elulise loo naispeategelase Anna (printsessi) vaatepunktist, rõhudes tema vabanemispüüdlustele.^[7] “Raadio” (2002) keskmes on homoseksuaalne filmiprodutsent, kes naaseb kodumaale Eestisse, olles elanud aastaid Pariisis.^[8] Anton Nigovi nime all ilmunud „Harjutusi“ (2002) peetakse 21. sajandi esimese kümnendi üheks parimaks eestikeelseks ilukirjandusteoseks, mida võib vaadelda kui elu- ja mõtteloo poeetilist dokumenti.^[5]

“Flandria päevikus” (2007) mõtiskleb Õnnepalu Brüsseli lähedal asuvas vanas majas eemaldumisest ja üksildusest, kuid mitte ainult füüsilises mõttes – eemaldumine väljendub ka meeleseisundis, tundes, et maailm on mandumas.^[9] “Paradiis” (2009) kulgeb oleviku ja mineviku vahel, viies lugejad ajas 20 aastat tagasi, mil ülikooli lõpetanud Õnnepalu asus elama Hiiumaale, millest saab autorile omamoodi paradiis.^[10] “Mandala” (2012) räägib kirjaniku elust koos kassidega Kollases majas, kus tasapisi tulevad esile mängulised mustrid, nagu mandalale kohane.^[11]

Usust, kunstist, elust ja surmast läbi iseenda subjektiivse tunnetuse jutustab “Lõpetuse ingel” (2015), mis viib autori peale intensiivset aega teatrifestivali kuraatorina Vilsandi saarele.^[12] “Valede kataloog. Inglise aed” (2017) on päevikulaadne teos, mis pajatab surmast ja taassünnist, vaimsest puhastumisest.^[13]

2019. aastal välja antud “Mujal kodus” triloogiasse kuuluvad “Pariis”, “Aaker” ja “Lõpmatus”. “Pariisis” pöördutakse 25 aasta järel taas nooruspõlve radadele Pariisi, s.o ”Piiririigi” kirjutamise aegsesse aegruumi.^[14] “Aaker” vahendab Kanadas elamist, mõtiskleb kodu- ja väliseestluse, aga ka ameerikastumise üle.^[15] “Lõpmatus” viib lugeja Vilsandile, kuhu autor on elama kolinud, jutustades aeglasest ajast ja rahust.^[16]

Teosed

Romaanid

1993 "Piiririik"
1995 "Hind"
1997 "Printsess"
2002 "Raadio"
2002 "Harjutused"
2007 "Flandria päevik"
2009 "Paradiis"
2012 "Mandala"
2015 "Lõpetuse ingel : märkmeid sügissaarelt"
2017 "Valede kataloog. Inglise aed"
2019 "Pariis (kakskümmend viis aastat hiljem)"
2019 "Aaker"
2019 "Lõpmatus"
2021 "Palk : talvepäevik"
2022 "Eesti loodus"

Näidendid

2013 "Sajand"
2014 "Vennas"
2015 "Ingeland"
2016 "Mäed"

Luulekogud

1985 "Jõeäärne maja"
1988 "Ithaka"
1990 "Sel maal"
1996 "Mõõt"
2005 "Enne heinaaega ja hiljem" (luulet ja luuletõlkeid 1983–2005)
2009 "Kevad ja suvi ja"
2012 "Kuidas on elada"
2016 "Klaasveranda"
2020 "Pimeduse tunnil"
2022 "Kevaded ja aastad" (valikkogu)

Esseistika

2011 "Ainus armastus" (valik arvustusi ja esseesid kirjanduse teemadel)
2022 "Kirjad" (Jaan Kaplinski / Tõnu Õnnepalu)
2023 "Udu" (ajakirjas Edasi ilmunud artiklite kogumik)
2024 "Siinpool vaikust" (loengud "Raadio Ööülikooli" sarjas aastatel 2005–2020 ning Joonas Hellerma vestlus Tõnu Õnnepaluga 12.03.2024)

Tõlked

1985 Albert Camus "Truudusetu naine"
1991 François Mauriac "Endise aja nooruk"
1992 Sébastien Japrisot "Daam ja auto, päikeseprillid ja püss"
1992 Romain Gary "Elu alles ees" (uus väljaanne 2001)
1993 Françoise Gilot, Lake Carlton "Elu Picassoga: kümme aastat armastust" (koos Salme Lehiste ja Kalju Uiboga)
1993 Antoine Chalvin "Punapäine tüdruk"
2000 Charles Baudelaire "Kurja õied"
2003 Allen Ginsberg "Ameerika: valik luuletusi 1947-1996" (koos Hasso Krulli, Contra, Lauri Kitsniku, Andres Langemetsa ja Jürgen Roostega)
2004 Marcel Proust "Taasleitud aeg"
2005 Marie Catherine d'Aulnoy "Valge kassike ja teisi Madame d'Aulnoy haldjajutte"
2008 "Ameerika luule antoloogia" (koos Tiina Augi, Andres Ehini jpt)
2009 Oscar Brenifier "Suured vastandid filosoofias"
2009 Fernando Pessoa "Tubakapood"
2012 E. M. Cioran "Sündimise ebaõnnest"
2018 Rémi Brague "Euroopa, rooma tee"

Tunnustus

1994 – Balti Assamblee kirjanduspreemia ("Piiririik")
1995 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia 1994 ("Piiririik")
1996 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia 1995 ("Hind")
1997 – Friedebert Tuglase novelliauhind ("Külmakondid")
2002 – stipendium "Ela ja sära"
2003 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia 2002 (artiklipreemia: "Kui...Küpsemine. Aleksander Suumani kaks luuletust ja üks raamat" ("Meil siin Hüperboreas"))
2004 – Valgetähe V klassi teenetemärk^[17]
2007 – Juhan Liivi luuleauhind ("Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb ...")
2008 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia 2007 ("Flandria päevik")
2010 – A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ("Paradiis")
2010 – Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Kevad ja suvi ja")
2010 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia
2012 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia 2011 („Ainus armastus. Valik esseid“)
2012 – Ivar Ivaski Mälestusfondi stipendium (esseekogu „Ainus armastus: valik esseid“ eest)
2015 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia 2014 (“Vennas”)
2018 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia 2017 ("Valede kataloog. Inglise aed")
2018 – Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Valede kataloog. Inglise aed")
2023 – Tammsaare romaaniauhind ("Palk: talvepäevik")^[18]

Kirjanikupalgast loobumine

Tõnu Õnnepalu on kaks korda, 2016. ja 2019. aastal, valitud (tema enda taotluse põhjal) kolmeks aastaks riikliku kirjanikupalga saajaks, kuid ta on mõlemal korral sellest loobunud. 2016. aastal loobus Õnnepalu kirjanikupalgast, kuna ei tahtnud, et kirjutamisest saaks tema jaoks avalik kohustus. 2019. aasta loobumise kohta selgitati Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis Õnnepalu seisukohta nii:

Õnnepalu sõnas, et kuigi olukord näeb välja nagu rumal komöödia, siis ta ei mõelnud seda nii.

"Kujutasin koguni ette, et viimase nelja aasta jooksul ilmunud neli raamatut seda soovi kuidagi õigustavad, aga ei õigusta, miski ei õigusta," tõdes ta. "Kirjanikupalk võib olla arusaadav kuskil õiglastes Põhjamaades, kuid mitte vaeses ja lõhkikistud Eestis." ^[19]

Viited

↑ "Tõnu Õnnepalu koduleht".
↑ "Tõnu Õnnepalu Weebly koduleht".
↑ ^3,0 ^3,1 K. Tensuda (8. aprill 2003). "Nädala portree: Tõnu Õnnepalu, kirjanik kodumaalt". Estonian World.
↑ J. Kronberg (juuni 2018). "Emamaalembus". Looming.
↑ ^5,0 ^5,1 "Tõnu Õnnepalu". Headread. 2010.
↑ K. Kender (23. detsember 1995). "Õnnepalu võrdleb "Hinda" muinasjutuga". Eesti Päevaleht.
↑ J. Kronberg, R. Hinrikus. "Princess (as Emil Tode, novel)". Estonian Literature Centre.
↑ C. Glew (5. mai 2014). "Book Review: "Radio" by Tõnu Õnnepalu". Estonian World.
↑ J. Kaus (15. veebruar 2008). "Suure romantiku suur eemaldumine". Sirp.
↑ J. Sibrits (13. detsember 2009). "Tõnu Õnnepalu jäädvustas raamatusse ühe väga vana aja". Postimees.
↑ H. Sibrits (12. september 2012). "Õnnepalu peitis kriisi ja üksinduse kassiraamatusse". Postimees.
↑ M. Oidsalu (8. aprill 2015). "Suur inimene väikese algustähega". Eesti Ekspress.
↑ M. Luiga (19. jaanuar 2018). "Taassünniraamat". Sirp.
↑ P. Hõbemägi (29. mai 2019). "Tõnu Õnnepalu Pariisi-röntgen". Eesti Ekspress.
↑ M. Raihhelgauz (11. oktoober 2019). "Kaunis vaade hääbumisele". Sirp.
↑ E. Talviste (7. veebruar 2020). "Lõputu olevik". Sirp.
↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
↑ "Tammsaare romaaniauhinna pälvis Tõnu Õnnepalu". ERR. 30. jaanuar 2023.
↑ Tõnu Õnnepalu loobus taas kirjanikupalgast: ilmselt ei mõista seda otsust isegi sõbrad. ERR Uudised. Kultuur. 22.11.2019.

Välislingid

Sven Vabar "Targa kirjaniku algusest peale ühevanune süda". Eesti Päevaleht, 15. mai 2009
Tanel Veenre "Õnnepalu vaiksed siseheitlused". Eesti Päevaleht, 26. märts 2010

Tema artiklid ja esseed

"Ebaratsionaalne maa" – Eesti Päevaleht, 31.03.2009.
"Igavuse ja valu vahel" – Edmund Burke'i Selts, 11.02.2017.
"Vundamentalismist" – Edmund Burke'i Selts, 18.09.2017.
"Kołakowski Jeesus täna" – Edmund Burke'i Selts, 21.03.2018.
Kõiges, mida Jaan kirjutas, oli alati üks väike muie, ERR, 9. august 2021

Tema avalikud esinemised

"Inimene saarel, teel saarele" – Ööülikool, Vikerraadio, ERR, 2005.
"Ajaloo kordumisest" – Ööülikool, Vikerraadio, ERR, 2007.
"Sissejuhatus Paul Claudeli juurde" (koos Lembit Petersoniga) – Ööülikool, Vikerraadio, ERR, 2009.
"Klaasveranda. Mõisamälestused" – Ööülikool, Vikerraadio, ERR, 2010.
"Igavuse ja valu vahel. Michel Houellebecq'i "Alistumine"" – Ööülikool, Vikerraadio, ERR, 2017.
"Püha pidamisest" – Ööülikool, Vikerraadio, ERR, 2018.

Intervjuud temaga

"Kohaloleku kunst" (interv. Anari Koppel) – Müürileht, 11.08.2014.
Tõnu Õnnepalu saates "Kirjandusministeerium" (interv. Mart Juur) – ETV, ERR, 20.12.2017.

[1] "Tõnu Õnnepalu koduleht".

[2] "Tõnu Õnnepalu Weebly koduleht".

[:0-3] 3,0 ^3,1 K. Tensuda (8. aprill 2003). "Nädala portree: Tõnu Õnnepalu, kirjanik kodumaalt". Estonian World.

[4] J. Kronberg (juuni 2018). "Emamaalembus". Looming.

[:1-5] 5,0 ^5,1 "Tõnu Õnnepalu". Headread. 2010.

[6] K. Kender (23. detsember 1995). "Õnnepalu võrdleb "Hinda" muinasjutuga". Eesti Päevaleht.

[7] J. Kronberg, R. Hinrikus. "Princess (as Emil Tode, novel)". Estonian Literature Centre.

[8] C. Glew (5. mai 2014). "Book Review: "Radio" by Tõnu Õnnepalu". Estonian World.

[9] J. Kaus (15. veebruar 2008). "Suure romantiku suur eemaldumine". Sirp.

[10] J. Sibrits (13. detsember 2009). "Tõnu Õnnepalu jäädvustas raamatusse ühe väga vana aja". Postimees.

[11] H. Sibrits (12. september 2012). "Õnnepalu peitis kriisi ja üksinduse kassiraamatusse". Postimees.

[12] M. Oidsalu (8. aprill 2015). "Suur inimene väikese algustähega". Eesti Ekspress.

[13] M. Luiga (19. jaanuar 2018). "Taassünniraamat". Sirp.

[14] P. Hõbemägi (29. mai 2019). "Tõnu Õnnepalu Pariisi-röntgen". Eesti Ekspress.

[15] M. Raihhelgauz (11. oktoober 2019). "Kaunis vaade hääbumisele". Sirp.

[16] E. Talviste (7. veebruar 2020). "Lõputu olevik". Sirp.

[17] Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

[18] "Tammsaare romaaniauhinna pälvis Tõnu Õnnepalu". ERR. 30. jaanuar 2023.

[19] Tõnu Õnnepalu loobus taas kirjanikupalgast: ilmselt ei mõista seda otsust isegi sõbrad. ERR Uudised. Kultuur. 22.11.2019.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]

[17]

[18]

[19]