Dwight Eisenhower

Dwight Eisenhower
Ameerika Ühendriikide 34. president
	Ametiaeg; 20. jaanuar 1953 – 20. jaanuar 1961
Eelnev	Harry Truman
Järgnev	John F. Kennedy
Isikuandmed
Sünninimi	David Dwight Eisenhower
Sünniaeg	14. oktoober 1890; Denison, Texas
Surmaaeg	28. märts 1969 (78-aastaselt); Washington, Columbia ringkond
Erakond	Vabariiklik Partei
Autogramm

See artikkel räägib USA presidendist; temanimelise lennukikandja kohta vaata artiklist Dwight D. Eisenhower (laev).

Dwight David Eisenhower (14. oktoober 1890 – 28. märts 1969), rahva seas tuntud kui Ike, oli USA sõjaväelane ja poliitik, USA 34. president.

Teise maailmasõja ajal tegutses ta liitlasvägede ülemjuhatajana Euroopas. Detsembris 1950 sai temast NATO esimene ülemjuhataja.

Lapsepõlv

Dwight David Eisenhower sündis 14. oktoobril 1890 Texase osariigis Denisonis oma vanemate kolmanda pojana. Kui Dwight oli aastane, kolis perekond Kansasesse ja asus elama Abilene 'i linnakesse. Sellest linnakesest sai Dwight Eisenhoweri noorpõlvelinn, kus möödusid tema kooliaastad ja kus ta raske tööga oma esimesed dollarid teenis.

Peres oli 6 poega. Dwight käis tööl meiereis, tööpäeva pikkus oli 14 tundi.

Sõjaväeline karjäär

Eisenhower leidis oma koha West Pointi sõjakoolis. Seal õpetati kadettidele sõjaliste õppeainete kõrval ka kolledži programmi kuuluvaid õppeaineid. Õppida tuli ka ajalugu, matemaatikat, võõrkeeli. 1915. aasta juunis lõpetas Eisenhower West Pointi sõjakooli ja talle anti leitnandi auaste.

Texases teenides tutvus Eisenhower oma tulevase abikaasa Mamie Doudiga. Nad abiellusid 1. juulil 1916. Abielust sündis kaks poega – Doud sündis 1917. aastal, kuid suri 2. jaanuaril 1921 kolmeaastaselt sarlakitesse. 3. augustil 1922 sündis Eisenhowerite teine poeg John, kes sarnaselt isaga astus sõjakooli. John lõpetas sõjakooli 6. juunil 1944 – Normandia dessandi alguspäeval – kus ta isa oli sõjaväe ülemjuhataja. Johni poeg David abiellus 22. detsembril 1968 Eisenhoweri asepresidendi ja tulevase presidendi Richard Nixoni tütre Juliega.

I maailmasõjas Eisenhower ei osalenud – ta otsustati saata Prantsusmaale, aga relvarahu Prantsusmaa ja Saksamaa vahel sõlmiti kõigest nädal enne Eisenhoweri lahkumist.

Pärast sõda jäi Eisenhower USA sõjaväe juurde tööle, kus tegi kiiresti karjääri, teenides näiteks missioonidel Panamas ja Filipiinidel.

II maailmasõjas sai Eisenhower kõrgeima sõjaväelise auastme – temast sai viietärnikindral. Sõjas juhtis ta operatsiooni "Overlord", mis oli osa Normandia dessandist.

Normandia dessant kulges edukalt suuresti tänu Eisenhoweri planeerimisele ja tegutsemisele. Seetõttu suhtuti pärast II maailmasõja lõppu Eisenhowerisse kui USA olulisimasse sõjakangelasse.

Presidendina (1953–1961)

Juunis 1943 oli üks poliitik soovitanud Eisenhowerile, et ta võiks pärast sõda saada USA presidendiks. Sõjaväelasena aga Eisenhower keeldus, uskudes, et kindral ei peaks osalema poliitikas.

Juulis 1947 lähenes toona suhteliselt ebapopulaarne president Harry Truman Eisenhowerile pakkumisega kandideerida presidendiks demokraadina 1948. aasta valimistel ning valida Truman asepresidendiks, kui armeekindral Douglas MacArthur võitnuks Vabariikliku partei eelvalimised. Eisenhower keeldus. 1948. aasta valimistel soovisid Eisenhowerit oma kandidaadiks nii demokraadid kui ka vabariiklased. Eisenhower aga keeldus ning väitis taas, et "eluaegsed, elukutselised sõjaväelased peaksid vältima kõrgematele poliitilistele ametikohtadele kandideerimast". Paljud arvasid, et Eisenhower laseb käest oma ainsa võimaluse olla president – Vabariikliku partei kandidaat, New Yorgi kuberner Thomas E. Dewey kogus kiirelt populaarsust ning arvati, et ta võidab 1948. aasta valimised ja teenib presidendina kaks ametiaega kuni 1956. aastani, kui Eisenhower olnuks 66-aastane ja liiga vana, et uuesti kandideerida.

1951. aastal tegi Truman Eisenhowerile uuesti ettepaneku, et ta kandideeriks 1952. aasta valimistel demokraadina. Just siis kuulutas Eisenhower end vabariiklaseks ning rääkis välja oma lahkarvamused demokraatidega.

1952. aasta valimistel oli Vabariikliku partei eelvalimistel neli kandidaati: Eisenhower, Ohio senaator Robert A. Taft, California kuberner Earl Warren ja endine Minnesota kuberner Harold Stassen. Stassen ja Warren võitsid ainult oma koduosariikide eelvalimised, peamine võitlus oli Eisenhoweri ja Tafti vahel. Eisenhowerit toetasid idaosariikide vabariiklased, keda juhtis Dewey. Idaosariiklased arvasid, et Ameerika peaks osalema külmas sõjas ja võitlema NSV Liidu vastu, ning peamiselt toetasid Roosevelti Uue kursi heaolupoliitikat. Kuna vabariiklased olid Valgest Majast eemal olnud juba 20 aastat, arvati, et populaarne Eisenhower oleks nende ainus lootus valimised võita. Tafti toetusbaas paiknes Kesk-Läänes, mis oli vägagi konservatiivne ja isolatsionistlik, ning neid iseloomustas viha Euroopa, eriti Suurbritannia vastu. Taft oli varem kaotanud 1940. ja 1948. aasta partei eelvalimised, ning nüüd 63-aastaselt sai ta aru, et see on tema viimane võimalus presidendiks kandideerida. Nii Eisenhower kui ka Taft võitsid partei eelvalimised viies osariigis, Eisenhower võitis Massachusettsis, New Hampshire'is, New Jerseys, Oregonis ja Pennsylvanias. Juulis Chicagos toimunud partei konverentsil olid pinged Eisenhoweri ja Tafti toetajate vahel suured, toimusid ka käsikähmlused. Lõpuks võitis Eisenhower partei eelvalimised. Ta saavutas Tafti toetuse, kui Eisenhower nõustus Tafti nõudmistega riigieelarve tasakaalustada ja võidelda "kodumaise sotsialismiga". Asepresidendiks valis Eisenhower California senaator Richard Nixoni.

Demokraatide eelvalimised võitis Illinoisi kuberner Adlai Stevenson noorem, asepresidendikandidaadiks valis partei Alabama senaator John Sparkmani. Vabariiklased kritiseerisid peamiselt Korea sõda, demokraadid aga vabariikliku Wisconsini senaator Joseph McCarthy nõiajahti. Eisenhoweri populaarsus teisest maailmasõjast, ning rahva sõjatüdimus Korea sõjast ja Trumani ebapopulaarsus aitasid Eisenhowerit valimistel, ning ta võitis 39 osariiki 442 valimiskogu häälega ja 34 075 529 häälega rahvahääletuse 55.2 protsendiga. Stevenson võitis ainult 9 lõunaosariigis, sai 89 häält valimiskogus ja 27 375 090 rahvahääletusel (44.3%). 20. jaanuaril 1953 sai Eisenhowerist USA 34. president.

Ehkki Eisenhowerilt oodati presidendina sõjakat tegutsemist ja käitumist, oli ta poliitika presidendina pigem rahumeelne. Eisenhower uskus, et külm sõda on võimalik võita ka majanduslikke vahendeid kasutades. Seetõttu esimese asjana presidendiametis otsustas ta lõpetada Korea sõja, mis oli alanud 1950. aastal.

Külm sõda pidi Eisenhoweri arvates eelkõige olema majanduslik võitlus USA ja NSV Liidu vahel, selle eesmärgiks oli näidata maailmale kumb ühiskonnakorraldus toimib paremini – kas kommunism või demokraatia. Just Eisenhoweri ajal algas seetõttu näiteks kosmosevõidujooks – aastal 1958 loodi NASA. Eisenhower oli veendunud, et USA ei tohiks keskenduda raiskama oma raha sõdade sõdimiseks teisel pool ookeane, mida võita on raske, kui mitte võimatu. Küll aga pühendas ta aega kosmosevõidujooksule ning ka võidurelvastumisele – USA prioriteediks sai tuumarelvade tootmine – Eisenhower soovis tagada, et kui kolmas maailmasõda peaks tõesti toimuma, siis USA oleks paremini relvastatud kui NSV Liit.

Eisenhoweri võimuloleku ajal toimus USA-s erakordselt kiire majanduslik areng. Selle põhjuseks oligi just Eisenhoweri pigem rahumeelne välispoliitika. Algas tõeline majanduslik õitseng USA-s. Eisenhoweri suurim programm oli üleriigilise kiirteede süsteemi (Interstate Highway System) loomine 29. juunil 1956.

1956. aasta valimistele minnes oli Eisenhower endiselt populaarne. 24. septembril 1955 aga tabas Colorados puhkusel olles teda südameinfarkt ning arvati, et ta ei kandideeri teiseks ametiajaks. Eisenhower aga taastus, ning Vabariikliku partei eelvalimistel tal vastast ei olnud. Demokraatliku partei eelvalimised võitis Stevenson. Korea sõja lõpetamise ja majanduskasvu tõttu ei kaheldud Eisenhoweri tagasivalimises. Vahetult enne valimisi toimusid Suessi kriis ja Ungari ülestõus, ning Eisenhoweri toimetulek kriisidega tõstis tema populaarsust veelgi. Ta võitis 41 osariigis 457 valijamehe hääled ja rahvahääletuse 35 579 180 häälega (57,4%), Stevenson võitis 7 osariigi 73 valijamehe hääled, ning rahvahääletusel 26 028 028 häält (42%).

Eisenhower kirjutas alla 1957. aasta kodanikuõiguste seadusele, ning saatis septembris 1957 rahvuskaardi Little Rocki, kui Arkansase kuberner Orval Faubus üritas desegregatsiooni takistada.

Tunnustus

1945 – Vabastusorden

Kirjandus

Robert Ivanov, "Dwight Eisenhower" (biograafia). Vene keelest tõlkinud V. Lindsalu. Eesti Raamat, Tallinn 1986, 254 lk
Harry G. Bennett, "Ameerika presidendid 1945–2000: hiilguse illusioonid". Inglise keelest tõlkinud Madis Kanarbik, kirjastus Kunst, Tallinn 2004, 335 lk
Aksel Kivisikk, "Meteoorid poliitikas", kirjastus AS KTK, 66–68 lk

Eelnev Harry S. Truman	Ameerika Ühendriikide president 1953–1961	Järgnev John F. Kennedy