Mine sisu juurde

Dagestan

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Dagestani Vabariik)
 See artikkel on Kaukaasia piirkonnast; Eesti seltsi kohta vaata Dagestan (selts)
Dagestani Vabariik
  • vene Республика Дагестан
    (Respublika Dagestan)
  • avaari Дагъистаналъул Республика
    (Daghistanalhul Respublika)
  • aserbaidžaani Дағыстан Республикасы
    Dağıstan Respublikası
  • kumõki Дагъыстан Республикасы /
    Daghõstan Respublikasõ)
  • lesgi Дагъустандин Республика
    (Daghustandin Respublika)
  • dargi Дагъистанес Республика
    (Daghistanes Respublika)
  • laki Дагъусттаннал Республика
    (Daghusttannal Respublika)
  • tabassaraani Дагъустан
    (Daghustan)
Pindala: 50 270 km²
Elanikke: 3 232 224 (2024. aasta andmed)
Kontrolli pindala ja rahvaarvu väärtust (?)
Pealinn: Mahhatškala
Ametlikud keeled: vene ja kohalikud põliskeeled
Dagestan endises Lõuna föderaalringkonnas

Dagestani Vabariik on Venemaa 1. järgu haldusüksus (vabariik) Põhja-Kaukaasia föderaalringkonnas.

Dagestan asub Kaukasuse peaahelikust põhja jääval mäestiku- ja eelmägede alal Tšetšeenia ja Kaspia mere vahelisel alal.

Nimi Dagestan ('mägede maa') tuleneb türgi sõnast dağ ('mägi'), millele on lisatud pärsia sufiks -stan ('maa').

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Suurem osa Dagestanist on väga mägine, kliima on kuiv (kontinentaalne) ja taimestik napp. Keskmine aastane sademete hulk on 250 mm. Mägipiirkondades on kliima subarktiline.

Vabariigis on üle 1800 jõe. Suuremate jõgede hulka kuuluvad: Sulaki jõgi, Samuri jõgi, Tereki jõgi.

Dagestan on rikas nafta, maagaasi, kivisöe ja paljude muude mineraalide poolest.[1]

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Dagestani etniline kaart.
1-segaasustus, 2-avaarid, 3-dargid, 4-lesgid, 5-lakid, 6-tabassaraanid, 7-agulid, 8-rutulid, 9-tsahhid, 10-kumõkid, 11-nogaid, 12-aserbaidžaanlased, 13-venelased

Dagestanis elab üle 30 etnilise rühma ja 81 rahvuse, kes räägivad peamiselt kaukaasia keelte nahhi-dagestani keelkonda kuuluvaid keeli. Vabariigis on 14 keelt, millel on oma kiri (ülejäänud kirjakeelt ei oma) ja 12 etnilist rühma, mis on suuremad 1% kogu elanikkonnast. Seetõttu on Dagestan Venemaa keeleliselt ja etniliselt mitmekesisemaid vabariike ning maailmas üks heterogeensemaid haldusjaotisi.[2]

2024. aastal elas Venemaa statistikaameti andmetel vabariigis 3 232 224 inimest. 2021. aasta rahvaloenduse andmetel oli rahvastiku koossseis: 956,8 tuh. (30,5 %) olid avaarid; 521,4 tuh. (16,6 %) dargid, 496,5 tuh. (15,5 %) kumõkid, 417,0 tuh. (13,3 %) lesgid, 162,5 tuh. (5,2 %) lakid, 126,3 tuh. (4,0 %) tabassaraanid, 116,9 tuh. (3,7 %) aserbaidžaanlased ja 102,2 tuh. (3,3 %) venelased. Põlisrahvad moodustavad üle 80% rahvastikust.[3]

Dagestani etniline koostis
Rahva nimetus 2002 % 2010 %
avaarid 758 438 29,4 850 011 29,4
dargid 425 526 16,5 490 384 17,0
kumõkid 365 804 14,2 431 736 14,9
lesgid 336 698 13,1 385 240 13,3
lakid 139 732 5,4 161 276 5,6
venelased 120 875 4,7 104 020 3,6
aserbaidžaanlased 111 656 4,3 130 919 4,5
tabassaraanid 110 152 4,3 118 848 4,1
tšetšeenid 87 867 3,4 93 658 3,2
nogaid 38 168 1,5 40 407 1,4

Kuigi venelased moodustavad ainult 3,3% elanikkonnast, on vene keel Dagestanis põhiline asjaajamiskeel ja suures osas ka rahvastevahelise suhtluse keel. Linnades elab 44,6 % ja maal 55,4% elanikest. Suuremad linnad on Mahhatškala, Hassavjurt, Derbent, Kaspiisk, Buinaksk ja Kizljar.

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Halduslikult jaguneb Dagestan 10 linnaks ja 41 rajooniks.

Linnad
Rajoonid

Riigikord ja juhtimine[muuda | muuda lähteteksti]

Dagestani põhiseadus võeti vastu 10. juulil 2003. Dagestani parlament on Rahvaassamblee, mis koosneb 72 saadikust, kes valitakse neljaks aastaks ja on vabariigi kõrgeim täitev- ja seadusandlik organ.

Põhiseaduse kohaselt on kõrgeim täidesaatev võim Riiginõukogul, kuhu kuuluvad neljateistkümne rahvuse esindajad. Riiginõukogus on esindatud avaarid, darginid, kumõkid, lezgiinid, lakid, aserbaidžaanid, tabasaranid, venelased, tšetšeenid, nogaid, agulid, rutulid, tsahhurid ja tatid. Dagestani Rahvaassamblee nimetab Riiginõukogu liikmed neljaks aastaks. Riiginõukogu nimetab ametisse valitsuse liikmed.

Vabariigi juhiks on Dagestani riigipea (Глава Дагестана, 2013. aastani oli nimetus president), kelle määrab Venemaa president. Praegune Dagestani riigipea on Sergei Melikov (sõjaväelane, kindralpolkovnik) alates 5. oktoobrist 2020, kui ta määrati Venemaa presidendi dekreediga Dagestani Vabariigi juhi kohusetäitjaks. 14. oktoobril 2021 kinnitas Dagestani parlament ta Dagestani riigipeaks.[4]

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Vene-Pärsia sõja (1804–1813) tagajärjel kinnitati Venemaa võim Dagestani üle ja Kadžaaride dünastia oli sunnitud loovutama territooriumi ametlikult Venemaale. Pärast Venemaa võitu sõjas, oli Pärsia sunnitud vastavalt Gulistani lepingule loovutama Venemaale Lõuna-Dagestani pealinna Derbenti ja suured Taga-Kaukaasia alad.[5]

Vene riigivõim valmistas aga mägilastele pettumust ja kibestumist. Raske maksustamine koos koos mõisate sundvõõrandamise ja kindluste (sealhulgas Mahhatškala) ehitamisega põhjustas kolme imaami (Ghazi-Muhammad, Hamzat Bek ja Šamil) juhitud ülestõusu, mis arenes Kaukaasia sõjaks ning Kaukaasia imamaadi riigi moodustamise Dagestani ja Tšetšeenia territooriumil. Sõda kestis 1864. aastani. Dagestan ja Tšetšeenia tõusid koos uuesti Vene impeeriumi vastu üles Vene-Türgi sõja ajal (1877–1878).

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

1. mail 1917 kuulutasid Inguššia, Tšetšeenia, Dagestan ja ülejäänud Põhja-Kaukaasia rahvad oma kongressil välja Venemaast iseseisvumise ning moodustasid ühtse riigi - Põhja-Kaukaasia Rahvaste Liidu Vabariik ehk lühidalt Mägivabariik (nimi alates 1918). Iseseisvus kuulutati ametlikult välja 11. mail 1918 Batumis rahukonverentsil.[6]

1918. aasta suvel algas Tereki piirkonnas Georgi Bitšerahhovi juhtimisel suur kasakate ülestõus, peeti lahinguid enamlastega Vladikavkazi, Groznõi ja Kizljari pärast ning augustis sisenesid kasakate väed Dagestani madalikule ja hõivasid selle. Pärast Bakuu hõivamist osmanite armee poolt novembris 1918 algas Türgi täiemahuline pealetung Dagestanis ning Bitšerahhovi kasakate väed tõrjuti Dagestanist välja ja taastati Mägivabariigi võim.

Mais 1919 toimus kindral Anton Denikini armee sissetung Dagestani ning Mägivabariik likvideeriti. Pärast enam kui kolm aastat kestnud võitlust valgekaartlaste armee ja kohalike mägilastest natsionalistidega saavutasid bolševikud võidu ja 20. jaanuaril 1921 kuulutati välja Dagestani Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Kuna vastloodud Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik tugevdas kontrolli selles piirkonnas, kuulutas Dagestan end vabariigiks Venemaa Nõukogude Föderatsiooni koosseisus.

1929. aastal viidi läbi haldusreform, mille tulemusena moodustati 10 rajooni asemel 28 rajooni. 1937. aastal võeti NSV Liidu põhiseaduse alusel vastu uus Dagestani Autonoomse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi põhiseadus. 1944. aastal loodi Põhja-Kaukaasia moslemite vaimne administratsioon, mida juhtis mufti, kelle elukohaks sai Buynakski linn Dagestanis. 1990. aastal moodustati Põhja-Kaukaasia moslemite vaimse administratsiooni tegevuse lõppemise tõttu Dagestani moslemite vaimne administratsioon.

24. mail 1991. aastal nimetati Dagestani ANSV ümber Dagestani NSV-ks[7] ja 25. detsembril 1993 pärast Venemaa Föderatsiooni põhiseaduse jõustumist Dagestani Vabariigiks (Dagestan).

1990. aastatel toimus Dagestanis mitmeid piirkonna iseseisvuslaste aktsioone: 1996. aastal toimus Tšetšeenia komandöri Salman Raduevi võitlejate rünnak ja pantvangide võtmine Kizljari linnas; Kaspiiski linnas asunud Vene sõjaväelaste elumajas teostati pommiplahvatus; 21. mail 1998. aastal hõivati Mahhatškalas relvastatud meeleavaldajate poolt Dagestani Vabariigi valitsuse ja riiginõukogu hoone.[8]

Dagestani sõda[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Dagestani sõda

Augustis 1999 suundus Tšetšeenias baseeruv kergelt relvastatud Islami rahvusvaheline rahuvalvebrigaad, kuhu kuulus umbes 1500–2000 võitlejat, Šamil Bassajevi ja Ibn al-Khattabi juhtimisel Tšetšeeniast Dagestani, et aidata kohalikke islami fundamentaliste.[9] 10. augustil kuulutasid Tšetšeenia islamiradikaalid ja rahvusvahelised islamistid välja iseseisva Dagestani Islamiriigi.

Vene föderaalväed teostasid vasturünnaku ja 23. augustil islamivõitlejad lahkusid Dagestanist. 5. septembri hommikul alustasid tšetšeeni mässulised teistkordset sissetungi Dagestani madalikule ja vallutasid mitmed külad. Intensiivne lahingutegevus jätkus kuni 12. septembrini, mil kohalike vabatahtlike poolt toetatud Venemaa föderaaljõud sundisid islamistid lõpuks Tšetšeeniasse tagasi, kuigi juhuslikud relvakokkupõrked jätkusid veel mõnda aega.[10]

13. septembriks olid kõik külad tagasi vallutatud. Samal ajal olid Vene õhujõud juba alustanud Tšetšeenias asuvate sihtmärkide pommitamist. Föderaalvõimud teatasid, et neil hukkus 275 sõjaväelast, 15 jäi teadmata kadunuks ja umbes 937 sai haavata. Hukkunud tsiviilisikute arvu pole kunagi teatatud. Islamistide poolt teostatud sissetungid Dagestani, samuti Venemaal korraldatud korterelamute pommiplahvatused 1999. aasta oktoobris, olid Teise Tšetšeenia sõja peamiseks casus belli'ks.

21. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Dagestanis on Venemaa üks kõrgemaid töötuse määrasid (kõrgem on vaid Inguššias).[11]

Dagestani vabariigi sõjaväelased osalevad 2022. aastal alanud Venemaa sissetungil Ukrainasse ning suhteline hukkunute arv vabariigi elanike arvu kohta on Venemaa kõrgemaid. Algselt oli kutsealuste soov sõlmida võimudega leping Ukrainas sõdimiseks suur, kuna reamehe palgaks lubati 2800 dollarit, mis on kohalike jaoks erakordne summa.[12] Septembris 2022 sai Dagestanist Põhja-Kaukaasia mobilisatsioonivastaste protestide keskus.[13]

2023. aastal, Iisraeli-Ḩamāsi sõja ajal, toimusid kogu Põhja-Kaukaasias, sealhulgas Dagestanis, antisemiitlikud väljaastumised.[14]

23. juunil 2024 toimusid Dagestanis rünnakud kirikutele, sünagoogidele ja politseipunktidele, mille käigus sai surma vähemalt 20 ja vigastada 46 inimest.[15]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Dagestan Republic. www.investinginrussia.ru.
  2. ↑ Will Russia Become a Muslim Society?. Peter Lang. ISBN 978-3631609132.
  3. ↑ Территориальный орган Федеральной службы государственной системы по Республики Дагестан — итоги Всероссийской переписи населения 2020 года. Дата обращения: 8 ноября 2023.
  4. ↑ Сергей Меликов назначен врио Главы Республики Дагестан. Президент России.
  5. ↑ Russia at War: From the Mongol Conquest to Afghanistan, Chechnya, and Beyond. pp. 728–730. ABC-CLIO. ISBN 1598849484.
  6. ↑ Republic of the North Caucasus Federation. 1900.ethnia.org. Archived from the original on February 22, 2014.
  7. ↑ ПОСТАНОВЛЕНИЕ Съезда Народных Депутатов ДССР. Дата обращения: 5 июня 2012.
  8. ↑ Терроризм в рамках "международных стандартов". Дата обращения: 27 ноября 2019.
  9. ↑ Murphy, Paul (2004). The Wolves of Islam: Russia and the Faces of Chechen Terror. Potomac Books Inc.
  10. ↑ The Security Organs of the Russian Federation. A Brief History 1991–2004. Psan Publishing House.
  11. ↑ Занятость и безработица в Российской Федерации в феврале 2020 года. May 27, 2020.
  12. ↑ Дагестан лидирует по числу погибших в Украине. Новости, 18.05.2022.
  13. ↑ Ukraine war: Protests in Russia's Dagestan region against new draft. BBC News. Retrieved September 26, 2022.
  14. ↑ Dagestan: Mob storms Russian airport in search of Jews. BBC News. October 29, 2023.
  15. ↑ Dagestani rünnakute ohvrite arv kerkis 20-le, vigastatuid on 46. maailm.postimees.ee, 24.06.2024.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Dagestani Vabariik  · Inguši Vabariik  · Kabardi-Balkaari Vabariik  · Karatšai-Tšerkessi Vabariik  · Põhja-Osseetia Alaania Vabariik  · Tšetšeeni Vabariik  · Stavropoli krai

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Dagestan&oldid=6675151"