Harilik kikerhernes

See artikkel on kaunviljast (nuut); perekonnanime kohta vaata Nuut (perekonnanimi)

---

Kikerherned

Hariliku kikerherne viljad

Harilik kikerhernes ehk nuut ehk põishernes (Cicer arietinum) on Lähis-Idast pärit, liblikõieliste sugukonda kuuluv kaunvili.

Kikerherned sisaldavad rohkelt taimset valku, mineraalaineid ja kiudaineid. Nad on herneste ja ubade järel populaarsuselt kolmas kaunvili maailmas.

Kikerhernes sisalduvad kiudained on tähtsad veresuhkru tasakaalustamisel ja kolesteroolitaseme langetamisel. Samuti sisaldavad nad mangaani ning on head kaaliumi, raua, magneesiumi, vase, tsingi ja B-rühma vitamiinide (sh foolhappe) allikad.

• 
• 
• 

Ajalugu

Kikerherneid on kasutatud toiduks aastatuhandeid. 5000 aastat tagasi hakati neid kasvatama Vahemere piirkonnas ning need olid populaarsed kreeklaste, roomlaste ja egiptlaste seas. Itaalias ja Kreekas kasutati kikerhernest nii põhi- kui ka magustoiduna, noori taimi tarbiti ka toorelt. Hiljem hakati neid samuti tarbima Prantsusmaal, Hispaanias, Portugalis ja Mehhikos.

Kikerherned on olnud Indias läbi aegade hinnatud toiduaine, kuna neil on suur valgusisaldus ja hea põuataluvus. Ka tänapäeval tuleb Indiast ja Pakistanist enam kui 80% maailma kikerhernetoodangust.

18. sajandil lõpus kasutati Euroopas jahvatatud ja röstitud kikerherneid kohvi asemel. Huvitav on ka veel see, et esimese maailmasõja ajal kasvatati Saksamaal kikerherneid samal eesmärgil. Kuid näiteks India naised kasutasid vee või jogurtiga segatud kikerhernejahu näonaha koorimiseks.

Taim

Eri rahvastel on erinevad lood sellest, kuidas kikerhernes on nime saanud. Kikerherne ladinakeelne nimetus on cicer arietinum, mis tõlkes tähendab väikest oinast. Arvatakse, et kikerhernes sai selle nimetuse oma kauna kuju tõttu – see meenutavat veidi oina pead. Kikerhernest kutsutakse vahetevahel ka põisherneks või Egiptuse oaks. Ingliskeelne nimetus chickpea pidi aga viitama sellele, et kikerhernes meenutab maitselt ja lõhnalt veidi kana.

Kikerherned kasvad kuni meetrikõrguses põõsas, mille lühikesed ja kumerad kaunad sisaldavad 1–4 tera. Õitsemisel katavad põõsast valged õied, mis on kaunistatud siniste, lillade ja roosade „rootsudega“. Neid on ka mitut sorti ja värvi. Näiteks võivad nad olla kas kollast, punast, pruuni, rohelist või musta värvi. Kikerherned meenutavad maitselt natuke pähkleid, konsistentsilt on nad kreemjad ja tärkliselised.

Tervisemõjud

Kikerhernes on organismile heaks molübdeeniallikaks. See on jälgmineraal, mis aitab kehal sulfiteid kahjutuks muuta. Sulfiteid kasutatakse sageli säilitusainena veinides, lihatoodetes ja salatites. Sulfiteid sisaldavad toidud võivad tekitada inimesel peavalusid ja allergiat ning panna südame kloppima.

Samuti on kikerhernestel diureetiline ja seedemahlade eritumist soodustav toime, mistõttu on nad head soolestiku puhastamiseks. Aitavad ka alandada kolesteroolitaset ning hoida veresuhkrut tasakaalus, sobides hästi diabeetikutele. Kikerherned on ideaalseks valguallikaks, kui neid süüa koos täisteraviljaga (see võimaldab kätte saada kõik asendamatud aminohapped).

Kasutamine

Kikerherneid on saadaval kuivatatult ja konserveeritult. Kuivatatud kikerherneid tuleb enne keetmist 10–12 tundi leotada. Seejärel tuleb neile peale valada puhas vesi ning keeta 1,5–2 tundi. Konserveeritud kikerherneid võib kohe tarvitada, kuid neid on soovitatav eelnevalt puhta veega loputada.

Kikerherned sobivad täiendama köögivilja- ja teraviljaroogasid. Samuti võib neid lisada salatitesse, hautistesse ja suppidesse. Kikerhernest on võimalik teha ka kikerhernepasteeti ehk hummust ning valmistada kikerhernekotlette, karrisid ja vürtsikaid kikerhernekroketeid ehk falafele. Lisaks jahvatatakse seda jahuks, mida kasutatakse kastmetes või kohviasendaja valmistamiseks. Kikerhernejahu saab veega segatuna kasutada ka muna taimse aseainena. Kuid eelkõige kasutatakse jahu Indias tainaste, mittekerkivate saiade ja kookide valmistamiseks.

Välislingid

• Harilik kikerhernes andmebaasis eElurikkus