Carl Christoph Göbel
Carl Christoph Traugott Friedemann Göbel (Goebel) (21. veebruar 1794 Niederroßla Weimari lähedal – 26. mai 1851 Tartu) oli baltisaksa keemik ja farmatseut.
Göbel sündis vaimuliku pojana. Pärast õpinguid apteekri juures Eisenachis (alates 1809) õppis ta alates 1813 farmaatsiat Jena Ülikoolis, dr. phil aastast 1818, pärast seda töötas ülikooli apteegis apteekrina. 1821 sai ta ülikooli farmaatsiaosakonna juhatajaks, töötas eradotsendina ja 1825–1828 professorina.
Göbel oli Tartu ülikooli professor 1828–1851 [1]. Ta juhatas ülikooli keemia-farmaatsiakateedrit. 1833 valiti ta Peterburi Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikmeks ja 1838 määrati ta riiginõunikuks. 1844 asutas ta Venemaa esimese farmaatsiainstituudi. Venemaal kasutas ta ees- ja isanime Ferdinand Ivanovitš.
1838 pälvis ta Demidovi poolauhinna oma teose eest "Reisid Lõuna-Venemaa steppides". See oli kokkuvõte ekspeditsioonist, mida Göbel juhatas. Ekspeditsioonil osales ka Carl Claus, kelles Göbel suutis äratada huvi ravimtaimede keemia vastu. Ekspeditsiooni käigus määrati baromeetri abil kindlaks või täpsustati paljude paikade suhteline kõrgus Volga ja Uurali jõe ning Kaspia mere ääres, nivelleeriti Volga ja Doni vaheline teekond ning määrati kindlaks 11 Kaspia stepi järve ja 4 Krimmi järve vee keemiline koostis.
22. oktoobril 1818 abiellus Göbel Amalie Hermanniga. Nende poeg Adolph von Göbel (1826–1895) oli geograaf ja mineraloog, kes osales ekspeditsioonidel Koola poolsaarest Kesk-Aasiani.
Tema järgi nimetasid Alexander Bunge ja Pierre Edmond Boissier 1872 liblikõieliste perekonna Goebella. Tänapäeval seda perekonda enam ei tunnistata ja selles olnud liigid arvatakse keepuu perekonda.