Luhatäpik

Luhatäpik
	; Luhatäpik äiatari õisikul
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda;
Klass	Putukad Insecta;
Selts	Liblikalised Lepidoptera;
Ülemsugukond	Papilionoidea;
Sugukond	Koerlibliklased Nymphalidae;
Perekond	Täpik Argynnis;
Liik	Luhatäpik;
Binaarne nimetus
	Argynnis ino; Rottemburg 1775
Sünonüümid
	Brenthis ino

Luhatäpik (Argynnis ino L., sünonüüm Brenthis ino) on koerlibliklaste sugukonda täpiku perekonda kuuluv päevaliblikaliik.

Teaduslikult kirjeldas luhatäpikut nime Argynnis ino all esimesena Linnaeus ja nime Brenthis ino all saksa putukateadlane S. A. von Rottemburg.

Luhatäpik on saanud oma ladinakeelse nime vanakreeka mütoloogia tegelaskuju Ino järgi.

Luhatäpiku tiibade siruulatus on 34–42 mm. Tiivad on kuldkollased musta mustriga. Kummalgi tiival on must serv valge äärega. Serva ääres on kaks mustade täppide rivi. Servast kaugemal on mustad laigud märksa suuremad. Tiibade alakülg on helekollane, vahel pruun. Tagatiibade allküljel on lühikesed lillad ja valged triibud.

Eestis ja Kesk-Euroopas on luhatäpik üsna sage liblikas.

Ta lendab juuni keskelt juuli lõpuni, eriti soistel ja niisketel niitudel ning metsaveertes. Röövikud toituvad vaarika ja angervaksa^[1], samuti ürt-punanupu, kibuvitsa, kahkjaspunase sõrmkäpa, muraka, kitseenela ja mustnupu lehtedel.

Luhatäpikul on aastas üks põlvkond. Röövik on umbes 25 mm pikk. Nad on valged, hallid ja pruunid. Röövikuid saab kohata mai lõpust juuni keskpaigani.