Bobo-nuku eksperimendid
Bobo-nuku eksperimentide nime all viis Albert Bandura aastatel 1961–1963 läbi mitmeid samateemalisi uurimusi. Eksperimentide eesmärgiks oli uurida, kas ja kuidas mõjutab laste käitumist Bobo-nuku suhtes agressiivselt või mitteagressiivselt käituva täiskasvanu jälgimine. Eksperimentide juures oli oluline osa vaatlusel põhineval õppimisel. Bandura katse Bobo-nukuga on üheks fundamentaalsemaks uurimuseks sotsiaalse õppimise ja agressiooni teemadel, mis on olnud aluseks mitmetele edasistele uurimustele ja eksperimentidele.
Esimene eksperiment
[muuda | muuda lähteteksti]Esimese Bobo-nuku eksperimendi viis Bandura koos kolleegidega läbi 1961. aastal. Eksperimendi eesmärgiks oli uurida kuivõrd lapsed imiteerivad varem vaadeldud agressiivset käitumist. Kõige noorem katses osalenu oli 37 kuu ja vanim 69 kuu vanune ning keskmine vanus oli 52 kuud. Kokku osales katses 72 last. Osalenud lapsed puutusid kokku Bobo-nuku suhtes agressiivselt või mitteagressiivselt käituva täiskasvanuga. Agressiivne käitumine oli nii füüsiline (löömine ja loopimine) kui ka verbaalne vägivald ("Löö teda vastu nina"). Pärast mudeli vaatlemist tekitati lastele ärritav situatsioon (ei lubatud mängida meeldivate mänguasjadega põhjendusel, et neid hoitakse teiste laste jaoks) ning vaadeldi laste mängu uues situatsioonis 20 minuti jooksul.
Agressiivset käitumist jälginud lapsed väljendasid teistest enam nii verbaalset kui ka füüsilist vägivalda, mis sarnanes täiskasvanute poolt näidatuga. Poisid kasutasid füüsilist vägivalda enam.[1]
1963. aasta eksperimendid
[muuda | muuda lähteteksti]A. Bandura ja kolleegide algne eksperiment Bobo-nukuga on aluseks olnud mitmetele uurimustele, sealhulgas Bandura enda uuematele eksperimentidele. Ühes järgnevatest laste imiteeritud agressiooni uurivatest eksperimentidest keskendus Bandura koos kolleegidega sellele, kas televiisori vahendusel edasi antud agressiivsed mudelid mõjutavad samuti laste käitumist. Katses moodustati neli gruppi, kellest üks puutus kokku vahetult agressiivse mudeliga (sarnaselt esimeses katses oleva mudeliga), teises näidati samast olukorrast filmi ja kolmandale näidati agressiivse sisuga multifilmi. Neljas grupp ei vaadelnud agressiivset käitumist. Saadud tulemused näitasid, et nii päris elus kui ka filmi vahendusel nähtud agressiivse mudeliga kokkupuutunud lapsed käitusid ka ise agressiivsemalt. Samuti suurendas agressiivse käitumise esinemist sarnase sisuga multika vaatamine. Kui võrrelda vahetult ja filmi vahendusel agressiivset käitumist näinud gruppi, siis viimane väljendas hiljem enam mitteimiteeritud agressiivset käitumist (sh mäng relvadega).[2]
Samuti uuris Bandura hiljem, kuidas karistus ja kiitus vaadeldud agressiivsele käitumisele mõjutab laste hilisemat imiteerimist. Uurimuses leiti, et kui laps nägi, et agressiivselt käitunud täiskasvanut kiideti, käitus ta ka ise hiljem suurema tõenäosusega sarnaselt ning eelistas järgida täiskasvanu eeskuju. Kuid vastukaaluks teine grupp lapsi, kes nägi, et agressiivse käitumise eest saadi karistada, imiteeris käitumist vähem kui kontrollgrupp.[3] Hiljem arendas Bandura koos kolleegidega eelnevat katset edasi ja leidis, et kui karistust näinud gruppi tasustada hiljem agressiivse käitumise näitamise eest, väljendavad nad sarnaselt või isegi rohkem agressiooni kui grupp, kes nägi agressioonile positiivset tagasisidet [4].
Uuemad uurimused imiteeritud käitumise teemadel
[muuda | muuda lähteteksti]Samuti on Bandura esimene eksperiment Bobo-nukuga aluseks mitmetele tänapäevastele uurimustele, mis käsitlevad teemasid alates videomängude mõjust noorte agressiivsele käitumisele[5] kuni tööohutuse erinevate tahkudeni[6].
Videomängude mõju käitumisele
[muuda | muuda lähteteksti]Videomängude mõju on uuritud mitme erineva nurga alt, kuid viimastel aastatel on keskendutud mängu tõepärasuse (kuivõrd sarnane reaalsusega) seosele hilisema agressiivsusega. Ühes sellistest uurimustest võrreldi arvutimängu "Doom" 1. ja 3. osa mõju agressiivseks käitumiseks valmisolekule. Selleks paluti katseisikutel pärast mängu anda hinnang kuivõrd tõenäoliselt käituksid nad peale katset agressiivselt (arvestati nii verbaalset kui ka füüsilist agressiooni) hüpoteetilises frustratsiooni tekitavas olukorras (nt keegi komistab neile otsa ja ajab oma joogi nende peale). Tulemused näitasid, et nii "Doom 1" kui ka "Doom 3" mängijad näitasid hiljem suuremat valmidust agressiivsuseks kui kontrollgrupis olijad. Ning "Doom 3" mänginud noored olid altimad agressiivselt käituma kui "Doom 1" mänginud noorukid. Kuigi ei saa selle katse põhjal kindlalt väita, kas ka agressiivne käitumine enam aset leiaks, näitab uurimus, et agressiivse sisuga mängud suurendavad ka noorukite valmidust käituda agressiivselt.[5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Bandura, A. ; Ross, D.; Ross, S.A. (1961) Transmission of Aggression Trough imitation of Agressive Models. Journal of Abnormal and Social Psychology, 63, 575-582.
- ↑ Bandura, A.; Ross, D.; Ross, S.A. (1963) Imitation of Film-mediatedd Agressive Models. Journal of Abnormal and Social Psychology, 66, 1, 3-11.
- ↑ Bandura, A.; Ross, D.; Ross, S.A. (1963) Vicarious Reinforcement and Imitative Learning. Journal of Abnormal and Social Psychology, 67, 6, 601-607.
- ↑ Bandura, A. (1965) Influence of Models’ Reinforcement Contingencies on the Acquisition of Imitative Responses. Journal of Personality and Social Psychology, 1, 6, 589-595.
- ↑ 5,0 5,1 Krcmar, M.; Farrar, K.; McGloin, R. (2011) The effects of video game realism on attention, retention and aggressive outcomes. Computers in Human Behavior, 27, 1, 432-439.
- ↑ Olson, R.; Grosshuesch, A.; Schmidt, S. (2009) Observational learning and workplace safety: The effects of viewing the collective behavior of multiple social models on the use of personal protective equipment. Journal of Safety Reasearch, 40, 5, 383-387.