Biodiislikütus

Biodiislikütus (argikeeles kasutatav väljend biodiisel ei ole kirjakeeles korrektne) on diiselmootorite kütusena kasutatav rasvhapete metüülesterite (sellest ka biodiislikütuse tähistamiseks sagedasti kasutatav lühend FAME - Fatty acid methyl esters) segu, mida valmistatakse taastuvatest looduslikest allikatest, eeskätt taimsetest või loomsetest õlidest.

Enamasti kasutatakse biodiislikütuse valmistamisel aluskatalüüsitud transesterifikatsiooni koos alkoholiga, kuna see on majanduslikult kõige otstarbekam meetod. Alternatiivideks on otsene happekatalüüsitud õli esterifikatsioon metanooliga või õli muundamine rasvhapeteks ja seejärel alküülestriteks happe katalüüsil.

Tooraine (taimeõli või loomne rasv) filtreeritakse, lisatakse katalüsaatorit (enamasti naatrium- või kaaliumhüdroksiid), mis on protsessi kiirendamiseks segatud alkoholiga (enamasti metanool). Segu soojendatakse 50 kuni 60 kraadini ja segatakse 2…3 h. Selle aja jooksul reageerivad triglütseriidid ja moodustuvad metüülestrid (biodiislikütus) ning kõrvalsaadusena glütseriin. Segu lastakse 2…3 päeva seista. Glütseriin settib mahuti põhja, eraldatakse ja kogutakse kokku edasiseks käitlemiseks, biodiislikütus puhastatakse ja kogutakse mahutitesse. Metanooliaurud kogutakse kokku ja taaskasutatakse.

Biodiislikütuse kütteväärtus ja tsetaaniarv varieeruvad. Kütteväärtus on fossiilsest toormest diislikütusega võrreldes madalam kuid põlemisel eraldub vähem keskkonnaohtlikke aineid. Biodiislikütuse kasutamine vähendab veidi auto võimsust ning eeldab tavalise diiselmootori mõnede osade (tihendid, kütusepump) välja vahetamist.

Maailmas valmistatakse u 80% biodiislikütusest rapsiõlist. Euroopa Liidus automootorites kasutatav biodiislikütus peab vastama standardile EN 14214. Vastav eesti standard kannab numbrit EVS-EN 14214 "Mootorikütused. Rasvhapete metüülestrid (FAME) diiselmootorite jaoks. Nõuded ja katsemeetodid.".

Vaata ka

Välislingid