Baieri kuningriik

Baieri kuningriik Königreich Bayern 1806–1918
Baieri kuningriigi lipp Baieri kuningriigi vapp
Baieri kuningriigi asukoht Saksa keisririigis
Valitsusvorm	monarhia
Pealinn	München
Pindala	75 865 km² (1900)
Rahvaarv	3 707 966 (1818) 4 370 977 (1840) 6 176 057 (1900) 6 524 372 (1910)
Peamised keeled	saksa keel
Hümn	"Königsstrophe"

Baieri kuningriik (saksa keeles Königreich Bayern) oli riik, mis eksisteeris aastatel 1806–1918.

Baieri kuurvürst Maximilian IV Joseph Wittelsbachi dünastiast sai aastal 1806 esimeseks Baieri kuningaks Maximilian I Joseph. Monarhia jäi Wittelsbachidele kuni kuningriigi lõpetamiseni aastal 1918.

Enamik Baieri tänapäevastest piiridest saavutati pärast 1814. aasta Pariisi rahu, millega Baieri loovutas Tirooli ja Vorarlbergi Austria keisririigile, samas sai Aschaffenburgi ja osi Hessen-Darmstadtist.

Saksa keisririigi liiduriigina oli kuningriik Preisi kuningriigi järel suuruselt teine. Alates Saksamaa ühendamisest aastal 1871 jäi Baieri Saksamaa osaks.

Ajalugu

Asutamine

30. detsembril 1777 hääbus Wittelsbachide Baieri liin ja Baieri kuurvürstkond läks Pfalzi kuurvürstile Karl Theodorile. Pärast neli ja pool sajandit eraldatust taasühendati Pfalz, millega olid liidetud Jülichi ja Bergi hertsogkonnad, Baieriga. Aastal 1792 käisid Prantsuse revolutsiooniarmeed üle Pfalzi; aastal 1795 tungisid prantslased Moreau' juhtimisel Baierisse, jõudes Münchenini – kus neid tervitasid kaua allasurutud olnud liberaalid – ja piirasid Ingolstadti. Karl Theodor, kes ei teinud midagi sõja ärahoidmiseks või sissetungi takistamiseks, põgenes Saksimaale. Ta jättis endast maha asevalitsuse, mille liikmed sõlmisid Moreau'ga lepingu, millega said suure valuraha eest vaherahu (7. septembril 1796). Prantslaste ja austerlaste vahel oli Baieri nüüd kehvas seisus. Enne Karl Theodori surma (16. veebruaril 1799) okupeerisid austerlased taas riigi, et jätkata sõda Prantsusmaaga.

Maximilian von Montgelas

Uus kuurvürst Maximilian IV Joseph (Zweibrückenist) sai keerulise päranduse. Kuigi tema ja ta kõikvõimsa ministri Maximilian von Montgelase sümpaatia oli ilmselt Prantsuse, mitte Austria poolel, pani Baieri rahanduse seis ja fakt, et Baieri väed olid hajutatud ja korratud, ta Austria poole hoidma; 2. detsembril 1800 olid Baieri relvad kaasatud Austria kaotusse Hohenlindenis ja Moreau okupeeris taas Müncheni. Lunéville'i rahuga (9. veebruaril 1801) kaotas Baieri Pfalzi ning Zweibrückeni ja Jülichi hertsogkonnad. Arvestades vaevalt varjatud ambitsioone ja intriige Austria õukonnas, uskus Montgelas nüüd, et Baieri huvides on siiras liit Prantsuse vabariigiga; tal õnnestus ületada Maximilian Josephi vastuseis ning 24. augustil sõlmiti Pariisis eraldi rahu ja liit Prantsusmaaga.

1805. aasta Pressburgi rahu tunnistas Maximilian I nõuet saada Baieri kuningaks. Kuurvürst kuulutas end kuningaks 1. jaanuaril 1806, muutes Baieri kuurvürstkonna ametlikult Baieri kuningriigiks. Kuningas oli veel kuurvürst, kuni Baieri lahkus Saksa-Rooma riigist (1. augustil 1806). Bergi hertsogkond loovutati Napoleonile alles aastal 1806. Uus kuningriik seisis silmitsi väljakutsetega selle loomisest alates, kuna sõltus Napoleoni Prantsusmaa toetusest ja muutis oma põhiseadust vastavalt Prantsusmaa soovidele. Kuningriik sõdis Austriaga aastal 1808 ja aastatel 1810–1814, kaotas territooriumi Württembergile, Itaaliale ja siis Austriale. Aastal 1808 kaotati kõik pärisorjuse igandid, mis olid keisririigist jäänud.

Prantslaste Venemaale tungimise ajal, aastal 1812, tapeti umbes 30 000 Baieri sõdurit. Riedi rahuga 8. oktoobril 1813 lahkus Baieri Reini Liidust ja nõustus ühinema kuuenda koalitsiooniga Napoleoni vastu, vastutasuks lubati tal jätkata suveräänse ja sõltumatu riigina. 14. oktoobril kuulutas Baieri ametlikult sõja Napoleoni Prantsusmaa vastu. Lepingut toetasid kirglikult kroonprints Ludwig ja marssal von Wrede.

Napoleoni Prantsusmaa lüüasaamisega aastal 1814 kompenseeris Baieri mõned oma kaotused ja sai uusi territooriume, nagu Würzburgi suurhertsogkond, Mainzi peapiiskopkond (Aschaffenburg) ja osa Hesseni suurhertsogkonnast. Lõpuks võeti aastal 1816 Prantsusmaalt Reini Pfalz (Salzburgi asemele, mis loovutati Austriale).

Aastatel 1799–1817 ajas juhtiv minister krahv Montgelas ranget uuenduspoliitikat ja pani aluse haldusstruktuuridele, mis elasid üle isegi monarhia ja kehtivad (põhiliselt) tänapäevalgi. 1. veebruaril 1817 Montgelas vallandati ja Baieri liikus uude põhiseadusliku reformi ajastusse.

Põhiseadus

26. mail 1818 kuulutati välja Baieri kuningriigi põhiseadus. Maapäev oli kahekojaline. Ülemkoda (Herrenhaus) koosnes aristokraatiast ja aadlist, sealhulgas kõrgklassi päritud maa omanikud, valitsusametnikud ja krooni kandidaadid. Alamkoda ehk saadikutekoda (Abgeordnetenhaus) hõlmas väikemaaomanike, linnade ja talupoegade esindajaid. Protestantide õigused olid põhiseaduses kaitstud artiklitega, mis toetasid kõigi religioonide võrdsust, vaatamata katoliku usu pooldajate vastuseisule. Algne põhiseadus osutus monarhiale peaaegu hävitavaks, koos vastuoludega nagu armee truudusevanne uuele põhiseadusele. Monarhia küsis nõu Preisi kuningriigilt ja Austria keisririigilt, need kaks keeldusid Baieri nimel tegutsemast, kuid riik stabiliseerus Ludwig I troonilesaamisega pärast Maximiliani surma aastal 1825.

Ludwig I, Maximilian II ja revolutsioonid

Aastal 1825 sai Ludwig I Baieri troonile. Ludwigi ajal õitsesid Baieris kunstid ning Ludwig isiklikult korraldas ja toetas rahaliselt paljude uusklassikaliste ehitiste ja arhitektuuri loomist kogu Baieris. Ludwig tõstis oma valitsemise ajal ka Baieri industrialiseerimise tempot. Ludwig toetas kreeklasi Kreeka iseseisvussõjas oma teise poja Ottoga, kes valiti aastal 1832 Kreeka kuningaks. Tema käsul hakatigi saksa keeles kirjutama Baierit kreeka päritolu Y-tähega (Bayern, mitte Baiern), samas baieri murre on endiselt bairisch. Ludwigi toetatud algsed reformid olid nii liberaalsed kui ka reformimeelsed. Siiski pöördus Ludwig pärast 1830. aasta revolutsioone konservatiivsesse reaktsiooni. Hambachi meeleavaldus aastal 1832 näitas rahva rahulolematust kõrgete maksude ja tsensuuriga. Baieri ühines aastal 1834 Saksa Tolliliiduga. Aastal 1835 ehitati Baierisse Fürthi ja Nürnbergi linna vahele esimene Saksa raudtee.

Baieri kuninga kroon, Müncheni residents

Aastal 1837 tulid Baieri parlamendis võimule katoliiklaste toetatud vaimuliku liikumise ultramontanismi esindajad ja alustasid reformikampaaniat põhiseaduse osas, mis eemaldas varem protestantidele antud kodanikuõigused, samuti jõustas tsensuuri ja keelas sisepoliitika vaba arutelu. See režiim oli lühiealine ultramontanistide nõuete tõttu naturaliseerida Ludwig I iiri armuke, mis pahandas Ludwigit ja ultramontanistid visati välja.

Kuningas Ludwig I

Pärast 1848. aasta revolutsiooni ja Ludwigi populaarsuse langust loobus Ludwig I troonist, et ennetada võimalikku riigipööret, ja võimaldas oma pojal Maximilian II saada Baieri kuningaks. Maximilian II vastas rahva nõudmistele ühendatud Saksa riigi järele, kui võttis osa Frankfurdi Rahvuskogust, mis oli mõeldud sellise riigi loomiseks. Kuid kui Maximilian II lükkas Frankfurdi põhiseaduse aastal 1849 tagasi, suruti Joseph Martin Reichardi juhitud ülestõus Baieri Pfalzis Preisi vägede toetusel maha. Siiski seisis Maximilian II Baieri liitlase Austria keisririigi kõrval, opositsioonis Austria vaenlase Preisi kuningriigiga, mis pidi saama ühendatud Saksamaa keisrikrooni. Sellist vastuseisu panid pahaks paljud Baieri kodanikud, kes tahtsid ühendatud Saksamaad, kuid lõpuks kaldus Preisimaa nõustuma Saksa riigi krooni ja põhiseadusega, mida peeti liiga liberaalseks ja Preisimaa huvidele mittevastavaks.

Ludwig I Walhalla, vaadatuna Doonault

Frankfurdi Rahvuskogu läbikukkumise tagajärjel jätkasid Preisimaa ja Austria vaidlust selle üle, milline monarhia peaks saama õiguse valitseda Saksamaad. Vaidlust Austria ja Hessen-Kasseli kuurvürsti vahel kasutasid Austria ja selle liitlased (sealhulgas Baieri) Preisimaa isoleerimiseks Saksamaa poliitilistes küsimustes. See diplomaatiline solvang viis peaaegu sõjani, kui Austria, Baieri ja teised liitlased viisid aastal 1850 väed läbi Baieri Hessen-Kasseli suunas. Siiski rahustas Preisi armee Austria maha ja nõustus kaksikjuhtimisega. See sündmus sai tuntuks kui Olmützi kokkulepe, Preisimaa poolt vaadatuna ka "Olmützi alandus". See sündmus kinnistas Baieri kuningriigi liitu Austriaga Preisimaa vastu. Plaan ühendada Saksamaa keskmise suurusega riigid Baieri juhtimise alla Preisimaa ja Austria vastu (niinimetatud Trias) luhtus peaminister Ludwig von der Pfordteni erruminekul aastal 1859. Preisimaa püüetele korraldada ümber lõtv ja juhitamatu Saksa Liit olid vastu Baieri ja Austria, kusjuures Baieri võttis aastal 1863 Frankfurdis osa läbirääkimistest Austria ja teiste liitlastega ilma Preisimaa ja selle liitlasteta.

Austria-Preisi sõda

 Pikemalt artiklis Austria-Preisi sõda

Aastal 1864 suri Maximilian II. Tema 18-aastane poeg Ludwig II sai väidetavalt kõige kuulsamaks Baieri kuningaks olukorras, kus pinged Austria ja Preisimaa vahel aina suurenesid. Preisimaa peaminister Otto von Bismarck, tunnistades sõjaohtu, püüdis kallutada Baierit konfliktis neutraliteedi suunas. Ludwig II keeldus Bismarcki pakkumisest ja jätkas Baieri liitu Austriaga. Aastal 1866 puhkes vägivald Austria ja Preisimaa vahel ja algas Austria-Preisi sõda. Baieri ja enamik Lõuna-Saksa riikidest, v.a Austria ja Saksimaa, osalesid sõjas Preisimaa vastu palju vähem. Austria vääratas kiiresti pärast kaotust Königgrätzi lahingus ja alistati varsti. Baieri armee prints Karl Theodori juhtimisel löödi peatselt puruks Alam-Frangimaal (26. juulil 1866). Austriat alandati kaotuse pärast ning sunniti loobuma kontrollist ja mõjusfäärist Lõuna-Saksa riikide üle. Baierit säästeti rahuplaani karmitest tingimustest siiski selle pärast, et see ja teised Lõuna-Saksa riigid liikusid üha rohkem Preisimaa mõjusfääri.

Ludwig II ja Saksa keisririik

Austria kaotuse järel Austria-Preisi sõjas ühinesid Põhja-Saksa riigid kiiresti Põhja-Saksa Liitu, mida juhtis Preisimaa kuningas. Baieri ja paljude teiste Lõuna-Saksa riikide vastuseis Preisimaale kadus pärast seda, kui Prantsuse keiser Napoleon III hakkas rääkima Prantsusmaa vajadusest "kompenseerida" kaotused aastast 1814 ja lisas Baieri Pfalzi territoriaalsete nõuete hulka. Ludwig II liitus aastal 1870 Preisimaaga Prantsusmaa vastu, kelles sakslased nägid ühendatud Saksamaa suurimat vaenlast. Samal ajal suurendas Baieri oma poliitilisi, õiguslikke ja kaubandussidemeid Põhja-Saksa Liiduga. Aastal 1870 puhkes Prantsusmaa ja Preisimaa vahel Prantsuse-Preisi sõda. Baieri armee saadeti Preisi kroonprintsi alluvuses Prantsuse armee vastu.

Kuningas Ludwig II

Seoses Prantsusmaa kaotusega Saksa ühendvägede vastu oli Ludwig II see, kes pakkus, et Preisi kuningas Wilhelm I tuleks kuulutada Saksa keisririigi (Deutsches Reich) keisriks, mis toimus aastal 1871 sakslaste okupeeritud Versailles's. Saksa keisririigi territooriumideks kuulutati Põhja-Saksa Liidu riigid ja kõik Lõuna-Saksa riigid, välja arvatud Austria. Keisririik annekteeris ka endise Prantsuse territooriumi Alsace-Lorraine'i, suures osas Ludwigi soovi tõttu viia Prantsuse piir Pfalzist eemale.

Baieri sisenemine Saksa keisririiki muutus juubeldamisest Prantsusmaa kaotuse üle varsti nördimuseks uue Saksamaa kantsleri ja Preisi peaministri Otto von Bismarcki juhitava Saksamaa vastu. Baieri delegatsioon krahv Otto von Bray-Steinburgi juhtimisel säilitas Baieri kuningriigi eelisseisundi Saksa keisririigis (Reservatrechte). Keisririigis oli Baieri kuningriigil, nagu ka teistel Saksa kuningriikidel, oma armee, mis võis minna Saksa keisririigi käsutusse vaid sõja ajal.

Aastatel pärast Saksamaa ühendamist algatas Bismarck niinimetatud Kulturkampf'i raames katoliku kiriku tagakiusamise. Kuigi see viimane piirdus Preisimaaga ega ulatunud kunagi Baieri või mõne muu peamiselt katoliikliku Lõuna-Saksa riigini, põhjustas see märkimisväärset võõrandumist Baieri ja Preisimaa vahel. Osaliselt Baieri patriootliku partei ja Saksamaa keskpartei koostöö tõttu riigipäeval pidi Bismarck lõpuks pehmendama oma katoliiklastevastast poliitikat.

1890. aastate fotokroomiatrükk Neuschwansteini lossist. Loss ehitati Ludwig II valitsemise ajal ja on tänapäeval suur turismiatraktsioon

Pärast Baieri Saksamaaga ühinemist eemaldus Ludwig II üha enam Baieri poliitilisest elust ning kulutas suuri summasid oma isiklikele projektidele, nagu arvukate muinasjutuliste losside ja paleede ehitamine, millest kõige kuulsam on Wagneri stiilis Neuschwansteini loss. Kuna Ludwig kasutas nende projektide rahastamiseks riigi raha asemel oma isiklikku rikkust, viisid ehitusprojektid ta sügavalt võlgadesse. Need võlad põhjustasid palju muret Baieri poliitilise eliidi hulgas, kes püüdis mõjutada Ludwigit oma ehitistest loobuma; Ludwig keeldus ning suhted valitsuse ministrite ja monarhi vahel halvenesid.

Aastal 1886 jõudis kriis haripunkti: Baieri ministrid tagandasid kuninga, organiseerides meditsiinilise komisjoni tema hulluks kuulutamiseks ja seeläbi võimetuks oma võimu teostama. Päev pärast Ludwigi kukutamist suri kuningas mõistatuslikult, kui oli komisjoni juhtiva psühhiaatriga piki Starnbergi järve kallast (siis Würmi järv) jalutama läinud. Ludwig ja psühhiaater leiti surnuna järvest. Lahkamisaruande järgi oli surma põhjus enesetapp uppumise läbi, kuid mõned allikad väidavad, et Ludwigi kopsudest ei leitud vett. Kuigi need faktid seletavad kuiva uppumist, viitavad nad ka poliitilise mõrva võimalusele.

Regentlus ja institutsionaalne reform

Kroon läks Ludwigi vennale Otto I-le, kuid kuna Otto oli vaimuhaige, jäid monarhi ülesanded tegelikult vendade onu, prints Luitpoldi kätesse, kes teenis regendina.

Prints-regent Luitpold, Justizpalast (München)

Prints-regent Luitpoldi regentluse ajal aastatel 1886–1912 jäid baierlaste ja preislaste vahelised suhted külmaks, baierlased mäletasid Bismarcki Kulturkampf'i katoliiklusevastasust, samuti Preisimaa strateegilist domineerimist keisririigi üle. Baieri protestis Preisi domineerimise üle Saksamaal ja solvas preisi päritolu Saksa keisrit Wilhelm II aastal 1900, keelates keisri sünnipäeval mis tahes muu kui Baieri lipu heiskamise ühiskondlikel hoonetel. Seda keeldu aga muudeti hiljem kiiresti ja võimaldati Saksa keisrilipu heiskamine kõrvuti Baieri lipuga.

Aastal 1868 asutatud katoliiklik-konservatiivne patriootlik partei muutus juhtivaks parteiks Baieri maapäeval. Aastal 1887 sai selle nimeks Baieri keskpartei. Aastal 1893 valiti parlamenti sotsiaaldemokraadid. Aastast 1903 sai ülikooliharidus võimalikuks ka naisüliõpilastele. Aastal 1906 viidi läbi valimisõiguse liberaliseerimine. Koos keskpartei poliitiku Georg von Hertlingiga nimetas prints-regent esimest korda valitsusjuhiks maapäeva enamuse esindaja.

Luitpoldi regendiaastaid tähistas tohutu kunstiline ja kultuuriline aktiivsus Baieris, kus seda aega tunti Prinzregentenjahre ('prints-regendi aastad') nime all. Aastal 1912 Luitpold suri ja tema poeg, prints-regent Ludwig, võttis Baieri regentluse üle. Aasta hiljem, kui Ludwig kuulutas end Baieri kuningaks ja oli siit alates tuntud kui Ludwig III, regentlus lõppes.

Prinzregentenzeit ('prints-regendi aeg'), nagu Luitpoldi regentlust sageli kutsuti, kujutas endast Luitpoldi poliitilise passiivsuse tõttu Baieri huvide järkjärgulist allutamist Saksa keisririigi huvidele. Võrreldes endise valitseja, kuningas Ludwig II õnnetu lõpuga näis see katkestus Baieri monarhias isegi tugevamana. Lõpuks tõi 1913. aasta konstitutsioonimuudatus ajaloolaste arvates kuningavalitsuse jätkumisse määratud katkestuse, mis tähendas kaudselt esimest sammu konstitutsiooniliselt parlamentaarsele monarhiale üleminekul. Tänapäeval peetakse neid kahte arengut peamiseks põhjuseks Baieri kuningriigi vastupanuta lõpuks 1918. aasta novembrirevolutsiooni ajal. Prints-regendi aastad muundusid lõpuks – ennekõike tagasivaates – Baieri kuldajastuks ja "muinasjutukuningas" Ludwig II-t leinatakse folkloorsel-nostalgilisel viisil tänapäevani.

Esimene maailmasõda ja kuningriigi lõpp

Aastal 1914 puhkes seoses Austria-Ungari sissetungiga Serbiasse pärast Austria ertshertsogi Franz Ferdinandi tapmist Bosnia serblasest võitleja poolt liitude kokkupõrge. Saksamaa asus endise rivaali ja nüüdse liitlase Austria-Ungari poolele, samas kui Prantsusmaa, Venemaa ja Ühendkuningriik kuulutasid Austria-Ungarile ja Saksamaale sõja. Algul püüdlesid ajateenijad Baieris ja mujal üle Saksamaa innukalt Saksa armeesse. Leopold, Baieri prints oli alates 29. augustist 1916 Saksa idavägede ülemjuhataja. Esimese maailmasõja puhkedes saatis kuningas Ludwig III Baieri solidaarsuse väljendamiseks Berliini ametlikud saadikud. Hiljem nõudis Ludwig Baierile isegi anneksioone (Alsace ja Antwerpen Belgias, et saada ligipääsu merele). Selle varjatud mõte oli säilitada pärast võitu Preisimaa ja Baieri vahelist võimutasakaalu Saksa keisririigis. Patiseisu ja verise sõja tõttu läänerindel väsisid baierlased, nagu ka paljud teised sakslased, jätkuvast sõjast.

Kuningas Ludwig III esimese maailmasõja ajal 1915. aastal Lvivis

Aastal 1917, kui Saksamaa olukord oli esimese maailmasõja tõttu järk-järgult halvenenud, sai Baieri peaminister Georg von Hertling Saksamaa kantsleriks ja Preisimaa peaministriks ning Otto von Dandl tehti uueks Baieri peaministriks. Süüdistatuna pimedas lojaalsuses Preisimaale, muutus Ludwig III sõja ajal üha ebapopulaarsemaks. Aastal 1918 püüdis kuningriik sõlmida liitlastega eraldi rahu, kuid katse ebaõnnestus. Aastal 1918 levisid rahvarahutused üle Baieri ja Saksamaa; Baieri trots Preisi hegemoonia suhtes ja Baieri separatism olid võtmetegurid.

7. novembril 1918 põgenes Ludwig koos perekonnaga Müncheni paleest. Ta oli esimene Saksa keisririigi monarh, kes kukutati. Mõni päev hiljem loobus Saksamaa troonist Wilhelm II ja Ludwig III andis koos teiste Saksa monarhidega varsti pärast troonist loobumist välja Anifi deklaratsiooni. Sellega jõudis Wittelsbachi dünastia lõpule ja endine Baieri kuningriik muutus Baieri vabariigiks, mis eksisteerib veel tänapäevalgi.

Ludwig III matusest aastal 1921 kardeti või loodeti sädet monarhia taastamisele. Vaatamata monarhia kaotamisele sängitati endine kuningas kuningliku perekonna, Baieri valitsuse, sõjaväelaste ja umbes 100 000 pealtvaataja ees kuninglikel matustel. Prints Rupprecht ei soovinud oma isa surma monarhia jõuga taaskehtestamiseks ära kasutada, eelistades teha seda seaduslikult. Müncheni peapiiskop kardinal Michael von Faulhaber väljendas oma matusekõnes selget pühendumust monarhiale, kui Rupprecht ainult kuulutaks, et asub oma sünniõigusejärgsele kohale.

Geograafia, halduspiirkonnad ja rahvastik

Baieri kuningriik aastal 1808, mil sisaldas Tirooli

Kuurvürstkond (1778) ja Baieri kuningriik (1816)

Kui Napoleon I lõpetas Saksa-Rooma riigi ja Baierist sai aastal 1806 kuningriik, siis tema pindala mitmekordistus. Tirool (1805–1814) ja Salzburg (1810–1816) ühendati ajutiselt Baieriga, kuid lõpuks loovutati Austriale. Reini Pfalz ja Frangimaa omakorda annekteeriti aastal 1815 Baierisse.

Baieri kuningriik oli aastast 1837 jagatud 8 halduspiirkonnaks (Regierungsbezirk). Piirkondi (kreise) kutsuti peamiste jõgede järgi, kuni kuningas Ludwig I Baieri halduspiirkonnad aastal 1837 reorganiseeris ja taastas vanad nimed Ülem-Baieri, Alam-Baieri, Frangimaa, Švaabimaa, Oberpfalz ja Pfalz. Ta muutis ka oma tiitlit: Ludwig, Baieri kuningas, Frangimaa hertsog, Švaabimaa hertsog ja Reini pfaltskrahv. Tema järglased säilitasid need tiitlid. Ludwigi plaan ühendada ka Pfalzi idaosa Baieriga ei teostunud. Wittelsbachide endine valdus, Pfalzi kuurvürstkond, tükeldati aastal 1815, Reini idakallas Mannheimi ja Heidelbergiga anti Badenile, läänekallas lubati Baierile. Seal asutas Ludwig Ludwigshafeni kui Baieri rivaali Mannheimile.

Pärast kaotust Austria-Preisi sõjas (1866) pidi Baieri kuningriik loovutama mõned Alam-Frangimaa kreisid Preisimaale. Coburgi hertsogkond ei olnud kunagi Baieri kuningriigi osa, kuna see ühendati Baieriga aastal 1920. Ka Ostheim liideti Baieriga (1945) pärast monarhia lõppu.

Statistika

Baieri kuningriik Reini Liidus aastal 1806, liidetud Tirool

Baieri kuningriik Reini Liidus aastal 1812, liidetud Salzburg

Baieri kuningriik Saksa Liidus aastal 1816, liidetud Reini Pfalz

• Pindala = 75 865 km² (1900)
• Rahvastik = 3 707 966 (1818); 4 370 977 (1840); 6 176 057 (1900); 6 524 372 (1910)
• Piirkonnad (1806–1837):

1. Altmühlkreis (1806–1810, kaotatud)
2. Eisackkreis (1806–1810, loovutatud Itaaliale)
3. Etschkreis (1806–1810, loovutatud Itaaliale)
4. Illerkreis (1806–1817, kaotatud)
5. Innkreis (1806–1814, loovutatud Austriale)
6. Isarkreis (1806–1837, muudetud Ülem-Baieriks)
7. Lechkreis (1806–1810, kaotatud)
8. Mainkreis (1806–1837, muudetud Ülem-Frangimaaks)
9. Naabkreis (1806–1810, kaotatud)
10. Oberdonaukreis (1806–1837, muudetud Švaabimaaks)
11. Pegnitzkreis (1806–1810, kaotatud)
12. Regenkreis (1806–1837, muudetud Oberpfalziks)
13. Rezatkreis (1806–1837, muudetud Kesk-Frangimaaks)
14. Rheinkreis (1815–1837, muudetud Pfalziks)
15. Salzachkreis (1810–1816, loovutatud Austriale)
16. Unterdonaukreis (1806–1837, muudetud Alam-Baieriks)
17. Untermainkreis (1817–1837, muudetud Alam-Frangimaaks)

• Piirkonnad (1837–1918):

1. Ülem-Frangimaa (saksa Oberfranken, pealinn Bayreuth)
2. Kesk-Frangimaa (saksa Mittelfranken, pealinn Ansbach)
3. Alam-Frangimaa (saksa Unterfranken, pealinn Würzburg)
4. Švaabimaa (saksa Schwaben, pealinn Augsburg)
5. Pfalz (saksa Pfalz, pealinn Speyer)
6. Oberpfalz (saksa Oberpfalz, pealinn Regensburg)
7. Ülem-Baieri (saksa Oberbayern, pealinn München)
8. Alam-Baieri (saksa Niederbayern, pealinn Landshut)

Baieri kuningad

• 1806–1825 Maximilian I Joseph
• 1825–1848 Ludwig I
• 1848–1864 Maximilian II
• 1864–1886 Ludwig II
• 1886–1913 Otto (Otto oli vaimuhaige ega valitsenud tegelikult riiki)
  • 1886–1912 prints Luitpold (regent)
  • 1912–1913 prints Ludwig (regent; hiljem kuningas)
• 1913–1918 Ludwig III

Vaata ka

• Baieri kuningas
• Baieri riigipeade loend
• Baieri
• Baieri ajalugu
• Saksamaa ajalugu