August Tammekann
August Ferdinand Tammekann (aastani 1921 August Ferdinand Jürgenson; 14. (2.) september 1894 Tallinn – 23. veebruar 1959 Heinola, Soome) oli eesti geograaf, esimene eesti soost maateaduse professor.[1] Ta on tuntud oma suure Eesti seinakaardi ja koos Edgar Kandiga toimetatud ja välja antud koguteose "Maailma maad ja rahvad" poolest.
Haridus
[muuda | muuda lähteteksti]August Ferdinand sündis Tallinnas Kadrioru pargivahi peres. Tema isa oli August Jürgenson ja ema Leena Katariina Altpere. Isa väikese sisetuleku tõttu ei saanud August Ferdinand lapsepõlves head haridust ja tegeles rohkesti iseõppimisega. Pärast algkooli (1903–1909) lõpetamist õppis ta Katariina II nimelises linnakoolis. Kooli lõpetamise järel asus August Ferdinand teenistujana tööle Tallinna sadamas. Aastast 1911 töötas ta madrusena purjelaeval Konstantin. 1914. aastal sai ta tüürimehe kutse. Esimese maailmasõja ajal töötas ta arveametnikuna Noblessneri laevatehases.[1]
1918. aastal astus August Tammekann Moskva ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonda, alates 1919. aasta sügisest õppis ta edasi Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteadusteaduskonnas maateaduse erialal, mille lõpetas 1923. aastal magistrikraadiga.[1]
Pärast ülikooli lõpetamist jätkas Tammekann õpinguid Helsingi ülikoolis, kus õppis tundma soomlaste väli- ja sisetööde meetodeid geograafias ja geomorfoloogias, töötades Valosaarel ja Porvoo ümbruses.[1]
1925. aastal abiellus Tammekann Anna Irene Pelkosega (1895–1973). Neil sündisid 1930. aastal lapsed Eeva-Maija ja Paavo Mattias.
Teadustegevus
[muuda | muuda lähteteksti]1925. aastal sooritas Tammekann Helsingis filosoofiakandidaadi eksamid ja 1926. aastal sai ta teaduskraadi. 1926. aastast töötas ta Tartu ülikoolis erakorralise lektorina, seejärel dotsendina (alates 1927) ja geograafiakabineti juhatajana ning hiljem erakorralise professorina (alates 1930). 1932. aastal kaitses Tammekann Helsingi ülikoolis filosoofiadoktori kraadi, misjärel sai ta Tartu ülikooli korraliseks professoriks (1934).[1]
August Tammekann uuris Eesti- ja Soomemaad. Peale selle tegi ta tööalaseid reise ka teistesse Euroopa riikidesse: 1927 Poolasse, 1928 Ungarisse, Austriasse ja Tšehhoslovakkiasse, 1934 Poolasse ning 1938 Hollandisse ja Rootsi.[1]
Tartu ülikoolis pidas ta üldmaateaduse, maadeteaduse ja mitmesuguste erikursuste loenguid, juhatas kartograafia harjutustöid ja kodu-uurimise seminari ning täitis õppeülesandeid majandusgeograafias.
Tegevus Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Tammekann oli Loodusuurijate Seltsi juures väljaannete toimetaja (1930–1931), geoloogia ja geograafia sektsiooni juhataja (1937–1939) ja kartograafiakomisjoni esimees (1936–1940).[1]
Ta on kuulunud veel Tartu ülikooli Eesti Veekogude Uurimise Komisjoni (1928–1940; esimees), Tallinna linna uurimise toimkonda (alates 1932), geograafia õpetamise toimkonda ja selle Eesti kooliseinakaardi koostamise komisjoni (1929; esimees), Eesti Kodu-uurimise Seltsi (asutajaliige; alates 1939 esimees) ja selle kodu-uurimise toimkonda (1931–1939; esimees).[1]
Samuti oli ta tegev loodusvarade instituudis (1937–1940). Ta on olnud Eesti Atlase peadirektor ja Eesti Entsüklopeedia geograafiaosakonna toimetaja.[1]
Tegevus välismaal
[muuda | muuda lähteteksti]5. juulil 1940 põgenes Tammekann koos perekonnaga Eestist ja töötas geograafina Soome geoloogiatoimkonnas. 1941. aastal sai ta Soome kodakondsuse ja töötas 1942–1953 Helsingi ülikoolis maateaduse eradotsendina. Aastatel 1943–1944 juhatas Tammekann ka Werner Söderströmi raamatukirjastuse kartograafiatöid ja kavandas vastavat uurimistööd Ida-Karjalas.
Kuna Soome pidi pärast sõjast väljaastumist sõja ajal Soome tulnud eestlasi, ingerlasi ja teisi Nõukogude Liitu tagasi saatma, siirdus Tammekann Rootsi, kus töötas 1945. aastast Göteborgis riiklikus laevakatsetehases kalkulaatorina ja 1945–1949 Stockholmis kindralstaabi litograafiaosakonnas kaarditoimetajana.[1]
1948. aastal töötas Tammekann külalisdotsendina Zürichi ülikoolis, kus pidas loenguid Skandinaavia loodusgeograafiast ja maastikuteaduse uurimismeetoditest ning juhendas harjutustöid ja ekskursioone. Aastatel 1949–1950 töötas ta teadusliku kaastöölisena Stockholmi kõrgkooli geoloogia instituudis.[1]
1950. aastal naasis Tammekann Soome, kus töötas kuni 1953. aastani Helsingi ülikooli geograafia instituudis professori kohusetäitjana ja alates 1953. aastast geograafiaprofessorina. Aastal 1956 sai August Tammekann instituudi juhatajaks.[1]
Tammekann osales Soome Maateaduse Seltsi (SMS) tegevuses ja 1955. aastal valiti ta selle esimeheks. Seejärel sai ta juhatuse liikmeks ning väljaannete Fennia ja Terra toimetajaks. SMSis tegeles Tammekann ka välissuhete arendamisega.[1]
Harrastused
[muuda | muuda lähteteksti]August Tammekann huvitus meresõidu ja meresõdade ajaloost, muusikast ja ilukirjandusest. Ta luges originaalis uuemat rootsi ja vanemat vene kirjandust. Samuti tõlkis ta eesti keelde Puškini luuletusi ning koos abikaasa Anna Irenega ka soome, rootsi ja norra ilukirjandust (sealhulgas Selma Lagerlöfi, Knut Hamsuni, Maila Talvio teoseid), mis on avaldanud Ants Karuste nime all.[1]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Eeva-Maija Tammekann oli tema tütar. Kumbki on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- H. Mardiste (koostaja). August Tammekannu trükitööde nimestik. Kogumikus "Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist (11. osa)", Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1995. ISBN 9985501039
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- August Tammekann Eesti biograafilises andmebaasis ISIK