Mine sisu juurde

Armeenia Vabariik (1918–1920)

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Armeenia Vabariik (1918-1920))

'Armeenia Demokraatlik Vabariik'
traditsioonilises ortograafias Հայաստանի Առաջին Հանրապետութիւն,
reformitud ortograafias Հայաստանի Առաջին Հանրապետություն
Hajastani Aradžin Hanrapetuthjun

1918–1920
Armeenia Demokraatlik Vabariik 1920. aastal
Valitsusvorm demokraatlik vabariik
Pealinn Jerevan
Pindala 70 000 – 160 000
Rahvaarv 500 000 – 1 300 000
Riigikeeled armeenia keel
Rahaühik Armeenia rubla
Hümn "Mer Hajrenikh"
("Meie isamaa")

Armeenia Demokraatlik Vabariik ka Armeenia Esimene Vabariik) oli esimene tänapäevane iseseisev Armeenia riik. Vabariik loodi varem Venemaale kuulunud Ida-Armeenias pärast Venemaal 1917. aastal toimunud Oktoobrirevolutsiooni. Valitsusjuhid kuulusid Armeenia Revolutsioonilisse Liitu (Dašnakhtsutjun) ja teistesse Armeenia parteidesse, mis aitasid luua uut vabariiki. Armeenia Demokraatlik Vabariik piirnes põhjas Gruusia Demokraatliku Vabariigiga, läänes Osmanite impeeriumiga, lõunas Pärsiaga ja idas Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigiga.

ADV loodi 28. mail 1918 ning kaotas iseseisvuse 2. detsembril 1920. Riigi esimene peaminister oli Hovhannes Katšaznuni (1918–1919), talle järgnesid Aleksander Khatisjan (1919–1920), Hamo Ohandžanjan (mai-november 1920) ja Simon Vratsian (november-detsember 1920). Parlamendi esimehed olid Avetis Aharonjan (1918, 1919–1920) ja Avetikh Sahakjan (1918–1919).

Algusest peale oli ADV-l terve rida sise- ja välisprobleeme. Paljud selle elanikud olid Armeenia põgenikud, kes olid pagenud Armeenia genotsiidi eest Lääne-Armeenias. Osmanite Türgi vägede pealetungi tõttu poleks vabariiki peaaegu sündinudki.[1] Vabariik püsis kaks aastat, kuni 1920. aastal vallutasid selle Mustafa Kemal Atatürgi juhitud Türgi rahvusliku valitsuse ja Nõukogude Venemaa väed.

Ajalooline taust

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Osmanite impeeriumi lagunemine
 Pikemalt artiklis Armeenia Venemaa koosseisus

Venemaa pealetung Esimeses maailmasõjas Kaukaasia rindel, Lääne-Armeenia okupeerimine ja seal ajutise administratsiooni rajamine andis armeenlastele lootust Lääne-Armeenia vabanemiseks Osmanite Türgi valitsuse alt. Vene vägedesse värvatud Armeenia pataljonide abiga oli Vene armee tunginud Kaukaasia rindel 1916. aastaks kuni Erzerumi linnani. Venelased jätkasid pealetungi isegi pärast keiser Nikolai II kukutamist 1917. aasta Veebruarirevolutsioonis.[2]

1917. aasta märtsis võttis Nikolai II ja Romanovite dünastia kukutanud revolutsiooni järel Venemaal võimu Ajutine Valitsus. Veidi hiljem asendas Ajutine Valitsus keiserliku asevalitseja suurvürst Nikolai Nikolajevitši administratsiooni Kaukaasias viieliikmelise Taga-Kaukaasia Erikomiteega (Особый Закавказский Комитет), mida tuntakse lühendi Ozakom järgi. Ozakomi kuulus ka Armeenia demokraat Mikajel Papadžanjan, komitee püüdis lahendada vana režiimi probleeme. Ametlikult "Türgi Armeeniaks" nimetatud Lääne-Armeeniale otsustati määrata kindralkomissar ning jaotada see nelja ringkonda: Trapezund, Erzurum, Bitlis ja Van.[3] Iga ringkond sai armeenia kuberneri ja tsiviilametnikud. Uus korraldus oli armeenlastele soodne: Lääne-Armeenia anti keskvalitsuse juhtimise ja selle kaudu Armeenia otsese jurisdiktsiooni alla. Siseasjade assistendiks sai Hakob Zavrijev, kes kandis hoolt, et enamik ametnikke oleks armeenlased.

Olukord halvenes oktoobris 1917, kui Venemaa Ajutise Valitsuse kukutasid bolševikud, kes kuulutasid, et tõmbavad väed tagasi nii Läänerindel kui ka Kaukaasia rindel.[4] Grusiinid, armeenlased ja Kaukaasia moslemid eitasid bolševike valitsuse legitiimsust.[viide?] Erikomitee keeldus tegemast koostööd Taga-Kaukaasias domineerinud sotsiaaldemokraatlike parteidega, mistõttu läks võim üle nende esindajaist koosnevale Taga-Kaukaasia komissariaadile.

Teel iseseisvusele

[muuda | muuda lähteteksti]

5. detsembril 1917 kirjutati Venemaa ja Osmanite impeeriumi vahel alla Erzincani vaherahu, mis lõpetas sõja kahe riigi vahel. Pärast bolševike võimuhaaramist toimus Taga-Kaukaasia rahvaesindajate paljurahvuseline kongress, kus loodi ajutine piirkondlik esinduskogu Taga-Kaukaasia Seim. Komissariaadi ja seimi tööd raskendas suuresti kujutlus, et Lõuna-Kaukaasia on olematu Vene demokraatia osa.[5] Armeania saadikud seimis lootsid, et Vene kodusõjas võidavad bolševikevastased jõud, ning lükkasid tagasi ettepanekud Venemaast lahku lüüa. 1918. aasta veebruaris ühinesid armeenlased, grusiinid ja moslemid vastumeelselt, moodustades Taga-Kaukaasia Föderatsiooni, ent lahkhelid kolme rühma vahel kestsid ja ühtsus kippus lagunema.

3. märtsil 1918 järgnes Erzincani vaherahule Brest-Litovski rahu, millega Venemaa väljus sõjast. 14. märtsist aprillini 1918 toimus Osmanite impeeriumi ja seimi delegatsiooni vahel Trapezundi rahukonverents. Brest-Litovski rahuga lubati türklastel võtta taas enda kätte Lääne-Armeenia alad, samuti Batumi ning Vene Armeenia Karsi ja Ardahani provintsid. Lisaks neile järeleandmistele kohustas salastatud klausel armeenlasi ja venelasi demobiliseerima oma väed nii Lääne- kui ka Ida-Armeenias.[6] Varsti pärast Brest-Litovski lepingule allakirjutamist alustas Türgi armee pealetungi, vallutades märtsis Erzerumi ja aprillis Karsi. 21. maist liikus Osmanite armee taas edasi.

11. mail 1918 algas Batumis uus rahukonverents. Sel konverentsil laiendasid Osmanid oma nõudmisi Thbilisi, Aleksandropoli ja Etšmiadzinini, mille kaudu nad tahtsid ehitada raudtee, mis ühendaks Karsi ja Julfa Bakuuga. Armeenia ja Gruusia delegatsioonid hakkasid läbirääkimisi venitama. 26. mail 1918 kuulutas Gruusia välja iseseisvuse; 28. mail kirjutas Gruusia alla Poti rahulepingule, saades sellega Saksamaa kaitse.[7] Järgmisel päeval kuulutas Moslemite Rahvusnõukogu Thbilisis välja Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigi.

Jäänud ilma oma piirkondlikest liitlastest, oli Armeenia Rahvusnõukogu, mis asus Thbilisis ja mida juhtisid Armeenia huve Kaukaasias esindavad Vene armeenia intellektuaalid, sunnitud kuulutama 28. mail 1918 välja Armeenia iseseisvuse.[8] Nõukogu läkitas Armeenia Revolutsioonilise Liidu liikmed Hovhannes Katšaznuni ja Aleksander Khatisjani Jerevani, et nad seal võimu üle võtaksid ja avaldaksid 30. mail (tagasiulatuvalt 28. maini) järgmise teadaande:

„Kuna Taga-Kaukaasia poliitiline ühtsus on lagunenud ning Gruusia ja Aserbaidžaani iseseisvusdeklaratsioonid on loonud uue olukorra, kuulutab Armeenia Rahvusnõukogu end Armeenia provintside kõrgeimaks ja ainsaks võimuorganiks. Teatud karmide asjaolude sunnil võtab rahvusnõukogu, lükates Armeenia rahvusliku valitsuse moodustamise edasi lähitulevikku, ajutiselt üle kõik valitsuse funktsioonid, et võtta enda peale Armeenia provintside poliitiline ja administratiivne juhtimine. Armenia on the Road to Independence, p. 191.</ref>“

Vahepeal olid türklased vallutanud Aleksandropoli ning kavatsesid kõrvaldada armeenlaste vastupanukeskuse Jerevanis. Armeenlased suutsid vältida täielikku kaotust, andes Türgi armeele rasked löögid Sardarapati, Karakilisa ja Bash Abarani lahingus.

Sellegipoolest tuli Armeenial paluda läbirääkimisi. Batumi rahuleping Türgiga kirjutati alla Batumis on 4. juunil 1918. See oli Armeenia Demokraatliku Vabariigi esimene rahuleping. Pärast seda, kui Osmanite impeerium vallutas tohutud maa-alad ning seadis rahulepingus rasked tingimused, jäi uuele vabariigile vaid 10 000 ruutkilomeetrit.[9]

Juhtimine

[muuda | muuda lähteteksti]
ADV teise valitsuse liikmed 2. oktoobril 1919. Istuvad vasakult paremale: A. Sahakjan, Aleksander Khatisjan, Kindral K. Araratjan, Nikol Aghbaljan, A. Gulkandanjan, S. Araradjan

30. mail 1918 otsustas Armeenia Revolutsiooniline Liit, et Armeeniast peab saama vabariik, mida valitseb ajutine koalitsioonivalitsus. Iseseisvusdeklaratsiooni järgi pidi Armeenia Vabariigist saama autonoomne riik, millel on põhiseadus, riigivõim, sõltumatus, suveräänsus ja täielik võim oma territooriumil. Katšaznunist sai riigi esimene peaminister ja Aram Manukjanist esimene siseminister.

Armeenia rajas siseministeeriumi ja politsei. 21. aprillil 1920 võttis Armeenia parlament vastu politseiseaduse, mis määratles politsei struktuuri, jurisdiktsiooni ja vastutuse. Lisaks seaduse ja korra tagamisele vastutas siseministeerium ka side ja telegraafi, raudtee ning riikliku koolisüsteemi eest. Peatsete reformide järel sai igast sellisest osakonnast omaette ministeerium.

1919. aastal tuli vabariigi juhtidel tegelda probleemidega kolmes mastaabis: sisemaiselt, regionaalselt ja rahvusvaheliselt. 1918. aastal võimule saanud Armeenia Ida-Armeenlaste Kongress lagunes peagi ning 1919. aasta juunis korraldati esimesed parlamendivalimised. Seaduse jõustamine oli problemaatiline: kodumaal olid armeenlased kõige organiseerunumad, kuid neil aladel oli juba palju sajandeid elanud ka teisi rahvaid (eelkõige kurdid ja aserid). 1920. aastail, mis algasid Katšaznuni valitsusega, arendasid Venemaalt ja USA-st pärit armeenlased välja kohtusüsteemi. 1919. aasta jaanuaris rajati Armeenia esimene riiklik ülikool.

Sõjavägi

[muuda | muuda lähteteksti]

Tänu Armeenia Rahvusnõukogu pingutustele Thbilisis loodi Armeenia korpus, mis võitles 1917. aasta lõpus ja 1918. aasta alguses Osmanite pealetungi vastu. Selle korpuse üksused said aluseks ADV kaitseväele. Vastavalt 14. juunil 1918 allakirjutatud Barumi rahulepingu karmidele tingimustele lubas Osmanite impeerium Armeenia armeel jätta alles vaid üheainsa jalaväediviisi.

Kaitseministrid

[muuda | muuda lähteteksti]
Kaitseminister Ametiaeg
Hovhannes Hakhverdjan juuni 1918 – märts 1919
Kristofor Araratov 1919 – aprill 1920
Ruben Ter-Minasjan aprill 1920 – november 1920
Drastamat Kanajan (Dro) november 1920 – detsember 1920

Sõjaväelaste koguarv

[muuda | muuda lähteteksti]
Aeg Vägede suurus
Pärast Mudrose vaherahu 1918. aastal 16 000 meest
1919 20 000 meest
November 1920 40 000 meest

Sõjaväeüksused

[muuda | muuda lähteteksti]

Algul oli ADV-l:

  • 8 jalaväerügementi
  • 2 ratsaväerügementi
  • 1 suurtükiväerügement
  • 3 diviisi

1918. aastal, pärast Jerevani rünnanud Osmanite vägede tagasilöömist ja Armeenia–Gruusia sõda, sai ADV sõjasaagiks palju relvi, mis võimaldasid armeed kasvatada:

  • 4 jalaväebrigaadi
  • 2 ratsaväerügementi
  • 2 piirivalvebrigaadi
  • 4 suurtükiväepataljoni
  • 2 soomusrongi
  • 1 lennuväesalk
  • 1 inseneripataljon
  • mõned telegrafistide üksused
Brigaad Komandör Peakorter
I Daniel Bek-Pirumjan Jerevan
II A. Hovsepjan Vagharšapat
III B. Baghdasarjan Stepanavan

IV brigaad koosnes peamiselt vabatahtlikest, kelle esmane ülesanne oli hoida riigis korda. Brigaadi komandör oli Sepuh.

Sõjaväevarustus

[muuda | muuda lähteteksti]
Relvad Arv
Kuulipilduja 170
Suurtükk 36
48mm haubits
Lennuk 8
Liinilaev 1
Lahingulaev 1

[10]

Haldusjaotus

[muuda | muuda lähteteksti]
Maakond Armeenia keeles Keskus Asukoht
Ararat Արարատյան նահանգ Jerevan Ararati tasandik, Sevani järve valgla basin, Nahhitševan, Vajots Dzor ja Aragatsi mäe ümbrus
Vanand Վանանդի նահանգ Kars Endine Venemaa Karsi oblast
Širak Շիրակի նահանգ Aleksandropol (Gjumri) Širaki, Lori, Tavuši ja Javahki ajaloolised piirkonnad
Sjunikh Սյունիքի նահանգ Goris Sjunikhi (Zangezuri) ja Artshahhi (Mägi-Karabahhi) ajaloolised piirkonnad

Vabariiki kuulusid järgmised varasemad Venemaa haldusüksused.[11]

Piirkonnad (okrug) Parts
Jerevani kubermang
Kõik Kõik
Karsi oblast
Kars Kõik
Kaghzvan Kõik
Olti Suurem osa
Ardahan Suurem osa
Jelizavetopoli kubermang
Zangezur Kõik
Kazahh mountainous part (Ijevan subdistrict)
Thbilisi kubermang
Bortšalu pool (Lori)

Rahvaarv

[muuda | muuda lähteteksti]
Armeenia rahvaarv

Enne Esimest maailmasõda 1914. aastal oli Armeenia vabariik osa Venemaa Armeeniast. Armeenlaste koguarvust 2 800 000 elas vaid 1 500 000 Osmanite impeeriumis, ülejäänud olid aga Venemaa Armeenias.[12] 1918. aastal, uue Armeenia Vabariigi esimesel aastal, liikus Armeeniasse palju rahvast. Hinnanguliselt oli 1918. aastal Armeenias 800 000 armeenlast ja üle 100 000 moslemi, kelle seas olid peamiselt osmanli või osmanite türklased Karsis ning aseri türklased ja kurdid kõikjal mujal. [viide?] 800 000 armeenlasest umbes 500 000 olid ida-armeenlased ning 300 000 laostunud ja nälgivad põgenikud Osmanite impeeriumist.[13]

1919. aastaks oli armeenlasi säilinud 2 500 000, neist 2 000 000 Kaukaasias.[12] Nondest 2 miljonist jäi omakorda Armeenia Demokraatliku Vabariigi piiresse 1 300 000, samuti 300 000 – 350 000 põgenikku Türgist.[12] ADV-s oli 1 650 000 Armenians in the new Republic.[12] Armeenlastele lisandus 350 000 – 400 000 muude rahvuste esindajat, nii et ADV kogu rahvaarv oli umbes 3 miljonit inimest.[12]

1921. aastal oli armeenlasi alles jäänud Armeenia Demokraatlikus Vabariigis 1 200 000, Gruusias 400 000 ja Aserbaidžaanis 340 000, koos teiste Kaukaasia piirkondadega 2 195 000.[14]

Põgenikeprobleem

[muuda | muuda lähteteksti]

Armeenia põgenike vool tekitas konflikte teiste rahvustega. Kokku oli Osmanite võimu alt põgenenud üle 300 000 kibestunud ja kannatamatu armeenlase, kes olid nüüd noore vabariigi valitsuse vastutusel. See osutus ületamatuks humanitaarprobleemiks. Laste seas levis tüüfus. Tingimused äärealadel, kus ei pruukinud küll olla põgenikke, ei olnud siiski paremad. Osmanite administratsioon ja Vene armee olid piirkonnast juba tagasi tõmbunud, Armeenia valitsusel polnud aga infrastruktuuri taastamiseks aega ega raha. 393 700 põgenikku jagunesid järgnevate jurisdiktsioonide alla:

Piirkonnad Põgenike arv
Jerevan 75 000
Etšhmiadzin 70 000
Novo-Bajazit (Gavar) 38 000
Daralagjaz (Vajotsh Dzor) 36 000
Baš-Abaran (Aparan) 35 000
Aštarak 30 000
Ahta – Jelenovka (Hrazdan – Sevan) 22 000
Baš-Garni (Garni) 15 000
Karakilisa 16 000
Dilijan 13 000
Armeenia 350 000

Hovhannes Katšaznuni valitsus seisis 1918.-19. aasta talvel silmitsi tõsiste raskustega. Vastloodud valitsus vastutas enam kui poole miljoni armeenia põgeniku eest Kaukaasias. See oli pikk ja raske talv.[15] Kodutud rahvahulgad, kel nappis toitu, rõivastust ja ravimeid, pidid taluma loodusjõude. Paljud, kes elasid üle külma ja näljahäda, surid haigustesse. 1919. aasta kevadeks ilm paranes ja Ameerika Lähis-Ida Abikomitee esimene nisusaadetis jõudis Batumisse. Briti armee transportis abi Jerevani. Ent selleks ajaks oli surnud ligikaudu 150 000 põgenikku. Vratsiani hinnangul oli surnuid isegi 180 000 ehk ligi 20% noore vabariigi elanikkonnast. 1919. aasta algul koostatud raporti kohaselt oli surnud 65% Sardarabadi elanikest, 40% kaheksa küla elanikest Etšmiadzini lähedal ja 25% Aštaraki asukaist.

Välissuhted

[muuda | muuda lähteteksti]
Armeenia Demokraatliku Vabariigi valitsuse residents Jerevanis

1920. aastal haldas Armeenia Demokraatlik Vabariik ala, mis hõlmas enamikku tänapäevasest Armeeniast, nüüdse Türgi Karsi provintsi, Iğdıri provintsi ning Ardahani provintsi Çıldıri ja Göle piirkondi. Nahhitševan, Mägi-Karabahh, Zangezur (nüüdne Armeenia Sjunikhi maakond) ja Qazakh olid vaidlusalused alad, mille pärast võideldi Aserbaidžaaniga. Armeenia pretendeeris ka Oltu piirkonnale, mida 1920. aastal mõnd aega haldas Gruusia. Armeenia enamusrahvusega Lori maakond oli vaidlusalune, kuid seda haldas Gruusia. Jerevanis lõunasse jäävad moslemite alad ei tunnistanud Armeenia võimu ning ei lasknud Armeenia valitsusel neil aladel võimu võtta. Sellegipoolest anti Armeeniale pärast Sèvres'i rahu allakirjutamist 1920. aastal formaalne rahvusvaheline tunnustus. Armeenia valitsusega sõlmisid ametlikud diplomaatilised suhted USA ja mõned Lõuna-Ameerika riigid. Armeenia saatkonnad avati Suurbritannias, Itaalias, Saksamaal, Serbias, Kreekas, Iraanis, Jaapanis ja Aafrikas.[16]

Gruusia-Armeenia sõda

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Gruusia-Armeenia sõda 1918. aastal

1918. aasta detsembris puhkes Gruusia-Armeenia sõda, lühiajaline sõjaline konflikt vaidlusalase Lori maakonna ja mõne naaberala pärast, kus elasid peamiselt armeenlased. Mõlemad riigid pidasid maakonda enda omaks, Gruusia oli selle hõivanud pärast Osmanite vägede lahkumist. Armeenia pealetung Drastamat Kanajani (Dro) juhtimisel oli algul mõningal määral edukas, kuid seiskus lõpuks. Sõja lõpul asusid britid vahetalitaja rolli, mis lõppes Armeenia-Gruusia ühise tsiviiladministratsiooni kehtestamisega "Lori neutraalses tsoonis" ehk "Šulavara kondomiiniumis".[17]

Suhted Armeenia ja Gruusia vahel jäid siiski pingelisteks. 1919. aasta kevadel hakkasid Ameerika humanitaarabitöötajad kaebama, et Gruusia ametnikud, kes nõuavad saadetistest oma osa, hoidsid kinni raudteeliiklust, mis kandis Armeeniasse elutähtsat toiduabi.[18] Kaebuste ja Armeenias süveneva toidukriisi ajel läkitas Versailles' konverentsi eesistuja Georges Clemenceau 18. juulil Gruusiale protestikirja, kutsudes riiki loobuma edasisest sekkumisest. Gruusia avaldas selle kommünikee vastu protesti, kuid juba 25. juulil teatasid Ameerika ametnikud raudteeliikluse taastumisest.[19] 1919. aasta sügisel alustasid Gruusia ja Armeenia läbirääkimisi uue transiidilepingu asjus.

Armeenia-Aserbaidžaani sõda

[muuda | muuda lähteteksti]
Aserbaidžaani taotletud alad, 1919
 Pikemalt artiklis Armeenia-Aserbaidžaani sõda

Armeenia ja selle uue idanaabri, Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigi vahel püsis märgatav vaen, mis tulenes rahvuslikest, usulistest, kultuurilistest ja ühiskondlikest erinevustest. Aseritel olid tihedad rahvuslikud ja usulised sidemed türklastega ning nad olid toetanud Türgit selle püüdlustes jõuda 1918. aastal Bakuusse. Ehkki riikidevaheline piir oli veel lahtine, taotles Aserbaidžaan enamikku Armeeniast, nõudes suuremat osa Venemaa keisririigi endistest aladest Jelizavetopoli, Tiflisi, Jerevani, Karsi ja Batumi provintsis.[20] Diplomaatilisel teel kompromissini ei jõutud, hoolimata Briti Kaukaasia ekspeditsioonikorpuse juhtkonna vahenduskatsetest. 1919. ja 1920. aastal toimusid Armeenia ja Aserbaidžaani vahel kokkupõrked, peamiselt Nahhitševanis, Karabahhis ja Sjunikhis (Zangezuris). Korduvad katsed võtta need piirkonnad Aserbaidžaani jurisdiktsiooni alla põrkusid armeenlastest asukate vastupanule. 1919. aasta mais juhtis Dro sõjaretke, mis tõi Nahhitševani taas Armeenia kontrolli alla.[21]

Edela-Kaukaasia Vabariik

[muuda | muuda lähteteksti]

Aserbaidžaani probleemide taustal sündis uus riik keskusega Karsis: Edela-Kaukaasia Vabariik, mida juhtis Fakhr al-Din Pirioghlu. See nõutas endale Karsi ja Batumi piirkonda, osa Jerevani maakonnast ning Thbilisi maakonna Akhaltsikhe ja Akhalkalaki piirkondi. Vabariik eksisteeris kõrvuti Briti kindralkuberneri valitsusega, mis seati ametisse Antandi sissetungi ajal Taga-Kaukaasiasse.[22] Aprillis 1919 saatis Briti High Commissioner admiral Somerset Arthur Gough-Calthorpe Edela-Kaukaasia Vabariigi laiali ning selle territoorium anti üle Armeenia Demokraatlikule Vabariigile.

Sèvres'i rahu

[muuda | muuda lähteteksti]
Sèvres'i rahuga loodud Armeenia riik
Sèvres'i rahulepingu kohaselt kavandatud Armeenia Vabariigi alad

Liitlasriigid ja Osmanite impeerium kirjutasid 10. augustil 1920 Sèvres'is Prantsusmaal alla Sèvres'i rahulepingule. Lepingus oli klausel ka Armeenia kohta: kõik rahulepingu osapooled lubasid tunnistada vaba ja sõltumatut Armeenia riiki. Konkreetsete piiride tõmbamine jäeti aga USA presidendi Woodrow Wilsoni ja USA Riigidepartemangu hooleks ning Armeeniale esitati need alles 22. novembril. Uued piirid andsid Armeeniale juurdepääsu Mustale merele, samuti ulatusliku osa Osmanite impeeriumi idaprovintsidest.[23]

Türgi–Armeenia sõda ja sovetiseerimine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Türgi–Armeenia sõda
Nõukogude Liidu 11. armee marssimas Jerevanis piki Abovjani bulvarit, lõpetades Armeenia iseseisvuse

Türgi Rahuvuslik Liikumine väitis, et türklasi koheldakse Armeenia Demokraatlikus Vabariigis halvasti ning rõhutakse. 20. septembril 1920 tungis Türgi kindral Kazım Karabekir Sarıkamışi piirkonda.[24] Vastuseks kuulutas Armeenia 24. septembril Türgile sõja, alustades Türgi–Armeenia sõda. Oltu, Sarikamişi, Karsi ja Aleksandropoli (Gjumri) piirkonnas põrkasid Armeenia väed kokku Karabekiri armeedega. Mustafa Kemal Atatürk oli saatnud mitu delegatsiooni Moskvasse liitu otsima. Nõukogude valitsus võttis neid hästi vastu ning hakkas peagi saatma Türgi revolutsionääridele kulda ja relvi. Armeenlastele olid sel hukatuslikud tagajärjed.

Armeenias pääses kommunism võimule 1920. aasta lõpul. 1920. aasta novembris vallutasid türklased Aleksandropoli ja asusid liikuma Armeenia pealinna suunas. 18. novembril kehtestati siiski relvarahu. Aleksandropolis toimusid rahuläbirääkimised Karabekiri ja Aleksander Khatisjani juhitud Armeenia delegatsiooni vahel. Ehkki Karabekiri nõudmised olid ülimalt karmid, ei jäänud armeenlastel üle muud kui nendega nõustuda. Nii kirjutati 2.-3. detsembril 1920 alla Aleksandropoli rahulepingule.[25]

29. novembril 1920 alustas Punaarmee 11. armee marssi Armeeniasse, praktiliselt kohtamata vastupanu. Võim võeti üle 2. detsembril Jerevanis. Armeenia valitsus kirjutas võttis vastu ultimaatumi, mille neile esitas Nõukogude Venemaa täievoliline esindaja Boris Legran. Armeenia otsustas liituda Nõukogude mõjualaga, Nõukogude Venemaa aga nõustus kaitsma Armeenia allesjäänud territooriumi pealtungiva Türgi armee eest. Samuti lubasid Nõukogude esindajad alustada armee taastamist, kaitsta armeenlasi ning mitte represseerida mittekommunistidest armeenlasi, ehkki viimasest lubadusest taganeti peagi ja dašnakid saadeti riigist välja.

5. detsembril 1920 sisenes linna peamiselt Aserbaidžaani armeenlastest koosnev Armeenia Revolutsioonikomitee (Revkom).[26] 6. detsembril jõudis Jerevani Feliks Dzeržinski juhitud kommunistlik julgeolekuorgan Tšekaa, lõpetades sisuliselt Armeenia Demokraatliku Vabariigi iseseisvuse. Selleks ajaks oli kogu allesjäänud Armeenia bolševike käes. Türgi okupeeritud osa jäi suuremalt jaolt Türgile, nagu kinnitas Nõukogude-Türgi Karsi rahuleping. Peagi kuulutati välja Armeenia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Aleksandr Mjasnikjani juhtimisel. Hiljem liideti see vastloodud Taga-Kaukaasia SFNV-ga.

Kaardid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Euroopa 1918. aastal.
    Euroopa 1918. aastal.
  • Euroopa 1919. aastal.
    Euroopa 1919. aastal.
  • Armeenia Vabariigi territoriaalsed nõuded Pariisi rahukonverentsil 1919. aastal.
    Armeenia Vabariigi territoriaalsed nõuded Pariisi rahukonverentsil 1919. aastal.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Balakian, Peter (2003). The Burning Tigris: The Armenian Genocide and America's Response. New York: HarperCollins. Lk 321. ISBN 0-0605-5870-9.
  2. ↑ Hovannisian, Richard G. (1967). Armenia on the Road to Independence, 1918. Berkeley: University of California Press. Lk 80–82. ISBN 0-5200-0574-0.
  3. ↑ Hovannisian. Armenia on the Road to Independence, pp. 75–80.
  4. ↑ Hovannisian. Armenia on the Road to Independence, p. 104.
  5. ↑ Hovannisian. Armenia on the Road to Independence, p. 106.
  6. ↑ Hovannisian. Armenia on the Road to Independence, pp. 103–105, 130.
  7. ↑ Lang, David Marshall (1962). A Modern History of Georgia. London: Weidenfeld and Nicolson, pp. 207–208.
  8. ↑ Hovannisian. Armenia on the Road to Independence, pp. 186–201.
  9. ↑ Hovannisian. Armenia on the Road to Independence, p. 198.
  10. ↑ Strategics textbook, 9th grade
  11. ↑ Albert Parsadanyan. Intelligence Warehouse-1. Yerevan: VMV Publication, 2003, p. 57.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 Maintenance of Peace in Armenia. United States Congress. Senate Committee on Foreign Relations. USA: Govt. print. off. 1919. Vaadatud 14.02.2011.{{cite book}}: CS1 hooldus: teised (link)
  13. ↑ Hewsen. Armenia, p. 235.
  14. ↑ Vaata USA Riigidepartmeangu hinnanguid siin.
  15. ↑ Hovannisian, Richard G. (1971). The Republic of Armenia: The First Year, 1918–1919, Vol. I. Berkeley: University of California Press. Lk 126–155. ISBN 0-5200-1984-9.
  16. ↑ Hovannisian, Richard G. (1982). The Republic of Armenia, Vol. II: From Versailles to London, 1919–1920. Berkeley: University of California Press. Lk 526–529. ISBN 0-5200-4186-0.
  17. ↑ Hovannisian. Republic of Armenia, Vol. I, p. 120-125.
  18. ↑ Hovannisian. Republic of Armenia, Vol. II, pp. 140–144.
  19. ↑ Hovannisian. Republic of Armenia, Vol. II, p. 145.
  20. ↑ See Hovannisian. Republic of Armenia, Vol. II, p. 192, map 4.
  21. ↑ Hovannisian. Republic of Armenia, Vol. I, pp. 243–247.
  22. ↑ Hovannisian. Republic of Armenia, Vol. I, pp. 205–214.
  23. ↑ Hovannisian, Richard G. (1996). The Republic of Armenia, Vol. IV: Between Crescent and Sickle, Partition and Sovietization. Berkeley: University of California Press. Lk 40–44. ISBN 0-5200-8804-2.
  24. ↑ Hovannisian. Republic of Armenia, Vol. IV, pp. 184–197.
  25. ↑ Hovannisian. Republic of Armenia, Vol. IV, pp. 394–396.
  26. ↑ Hovannisian. Republic of Armenia, Vol. IV, pp. 373ff.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Tsatur P. Aghajan Հոկտեմբերը և Հայ Ժողովրդի Ազատագրական Պայքարը (October and the Liberation Struggle of the Armenian People) Yerevan: Yerevan State University Press, 1982.
  • Barton, James L Story of Near East Relief, (1915–1930). New York: Macmillan, 1930.
  • Egan, Eleanor Franklin "This To Be Said For The Turk." Saturday Evening Post, 192, December 20, 1919.
  • Gidney, James B A Mandate for Armenia. Kent, Ohio: Kent State University Press, 1967.
  • Richard G. Hovannisian The Republic of Armenia. 4 volumes. Berkeley: University of California Press, 1971–1996.
  • Richard G. Hovannisian Armenia on the Road to Independence, 1918. Berkeley: University of California Press, 1967.
  • Kazemzadeh, Firuz The Struggle for Transcaucasia, 1917–1921. New York, Oxford: Philosophical Library, 1951.
  • Alexander Khatisjan Հայաստանի Հանրապետութեան Ծագումն ու Զարգացումը (The Birth and Development of the Armenian Republic). Athens: Nor Or Publishing, 1930.
  • Ter Minassian, Anahide La République d’Arménie: 1918–1920. Bruxelles: Editions Complexe, 1989.
  • Simon Vratsian Հայաստանի Հանրապետութիւն (The Republic of Armenia). Paris: H.H.D. Amerikayi Publishing, 1928.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Armeenia_Vabariik_(1918–1920)&oldid=6397711"