Konservatism

Konservatism ehk konservatiivsus on enamasti demokraatlik parempoolne ideoloogia või mõtteviis, mis tugineb traditsioonilistele väärtustele. See tähendab, et ajaloost tuleb üle võtta ja säilitada kõik väärtuslik.

Alalhoidliku riigijuhtimise mõtteviisina välditakse kergekäelisi ning vägivaldseid riigikorralduse muutusi.

Konservatismi ajalugu

Konservatismi teke

Konservatismi mõiste tähenduseks oli selle tekkides 18. sajandi lõpukümnendil eelkõige vastuseis Prantsuse revolutsioonile ja sellesarnastele liikumistele. Konservatismi loojaks peetakse ennekõike iiri poliitikut ja filosoofi Edmund Burke'i, kes sõnastas oma põhimõtted teoses "Reflections on the Revolution in France" ("Mõtteid Prantsuse revolutsioonist", 1790). Teoses rõhutas Burke, et muutuseid ei tohi teha kiirustades, järsult ega vägivaldselt, vaid ühiskond peab arenema rahulikult, stabiilselt traditsioonide vaimus. Ta pidas vajalikuks säilitada ühiskonnaelus võimalikult palju endistest väärtustest, sest need on juba läbiproovitud ja toimivad, seevastu uute lahenduste puhul ei või kunagi teada, kas need ka reaalselt töötavad. Revolutsiooni pidas Burke halvaks, kaootiliseks ja ühiskonda lõhkuvaks nähtuseks. Tema arvates peaksid muudatused tulema ülevalt, valgustatud absolutismi või lihtsalt valitsuse initsiatiivi laadis, mitte aga valitsemisest mitte midagi teadva pööbli poolt. Burke leiab, et muudatused on küll paratamatud, aga neid tuleks kontrolli all hoida, revolutsioon seda aga ei suuda. Revolutsioon lõhub ka traditsioone ehk põhiväärtusi, mis on aga tema arvates peamiseks ühiskonda koos hoidvaks jõuks. Nende alla paigutab ta sisuliselt ka eetika ja moraali. Ta leiab, et just Inglismaal on kõik toimunud õigesti: on järk-järgult liigutud suuremate vabaduste poole, kuid samas on säilitatud monarhistlikud traditsioonid.

Juba alates Burke'ist on konservatismile mõnevõrra õigustamatult külge jäänud maine, et see on ideoloogia, mis on suunatud kõigi muutuste vastu. Seda ei tohiks segi ajada 19. sajandi tagurluse ehk reaktsiooniga, millel oli küll konservatiivseid elemente, kuid mis eitas täielikult muutuste vajalikkust. Pealegi ei osutunud konservatism ainsaks ideoloogiaks, mis oli pakiliste muudatuste vastu. Edaspidi ilmnes, et näiteks ka liberalism ja sotsialism astusid välja muudatuste vastu, kui olid endale võimu kindlustanud. Seega võib öelda, et muudatustevastasus on pigem omane võimulolijaile kui konkreetsele ideoloogiale.

Konservatism kuni Teise maailmasõjani

19. sajandi algusest Teise maailmasõjani oli konservatism üldiselt meelestatud demokraatiavastaselt, sest leidis, et lihtinimesi ei tohi niivõrd vastutusrikka asja kui võimu juurde lasta. Seetõttu pooldasid nad valimistsensusi, mis pidanuks kindlustama, et vaid vastutusvõimeline osa ühiskonnast saab poliitika üle otsustada. Siiski polnud asi niivõrd selge või ühekülgne, kuna näiteks Inglismaal alandas just konservatiivide valitsus 1880. aastatel tunduvalt valimistsensust.

Üldine konservatiivide hoiak oli aga selline, et lihtrahvast ei tohi poliitikasse lasta, kuna nad lähtuvad kitsastest omahuvidest ega pööra tähelepanu kogu ühiskonna jaoks olulistele asjadele. Valitsema pääseksid siis vaid populistid ja aferistid ning tõeliselt kompetentne juhtkond tõrjutaks kõrvale. Konservatiivide jaoks ongi esmatähtis ühiskond, mitte niivõrd üksikindiviid nagu liberalismis. Erinevalt viimasest leiavad konservatiivid, et inimloomus on olemuselt suhteliselt halb ja seetõttu peab seda kontrollima ühiskond ehk riik. Selle idee laenasid nad Thomas Hobbesi raamatust "Leviaatan", kus oli kujutatud riigieelset seisundit 'kõikide sõjana kõigi vastu' ehk kaose ja vägivallana. Riik ongi konservatiivide arvates loodud selleks, et sellist olukorda ära hoida, surudes alla indiviidide egoismi ja püüdes luua ühishuvisid, mille olulisimaks väljenduseks ongi traditsioonid ehk põhiväärtused.

18.–19. sajandil olidki konservatiivide põhivastasteks liberaalid, seisti nende konservatiivide arvates liigsete reformide vastu. Kui aga klassikaline liberalism oli 19. sajandi lõpuks oma eesmärgid (inimese ja kodaniku põhivabadused) sisuliselt saavutanud, muutus ka too alahoidlikumaks ning nii lähenesid seniste peavastaste seisukohad tunduvalt. Konservatiivide uueks põhivastaseks sai sotsialism, mis tegelikult sarnaneb mitmeti konservatismiga: ka seal rõhutatakse riigi suurt tähtsust, eriti majanduses, ning peetakse ühiskonda indiviidist olulisemaks. Samas on aga ületamatuid vastuolusid: sotsialistid peavad inimloomust põhiolemuselt heaks ning usuvad, et riigi olulisim roll on tagada inimeste võimalikult suur võrdsus. Konservatiivid arvavad seevastu, et inimesed on paratamatult ebavõrdsed ning riigi kunstliku sekkumisega head ei saavutata. Lisaks kartsid nad seda, et sotsialistide võit toob kaasa revolutsioonid, seega kaose ja vägivalla. Ka konservatiivide ja liberaalide suhted jäid enamasti pingelisteks, kuna esimesed süüdistasid just teiste reformipoliitikat selles, et sotsialistid said üleüldse pead tõsta. Peagi kadusidki liberaalid poliitilise suurjõuna ning kahe maailmasõja vahelises Euroopas domineeris ennekõike konservatism.

Konservatism pärast Teist maailmasõda

Pärast Teist maailmasõda võttis konservatism omaks demokraatia, kuid leiab, et selle laiendamisest tuleks loobuda. Mõned liberaalsed voolud taotlevad aga vähemuste ja huvigruppide õiguste laiendamist, olles suuresti muutunud nišiparteideks. Neid peavad konservatiivid jätkuvalt ohtlikeks, pidades põhieesmärgiks säilitada ühiskonnasisene stabiilsus, mis peaks olema inimestele parima elu tagatiseks. Samas asusid liberaalid ja konservatiivid koostööle, et ära hoida mõlema ühise vastase, sotsialismi võimulepääs. Konservatiivid võtsid üle ka liberaalide ideid, eriti majanduspoliitikas.

1980. aastatel kujunes välja neokonservatism ehk uusparempoolsus. Selle põhisõnumiks on majanduspoliitika ja valitsemisstruktuuri selge eristamine. Majanduses pooldatakse riigi võimalikult vähest sekkumist, lubades täielikku vabaturumajandust. Seega konservatiivid tunnistavad, et majanduses on inimeste konkureeriv egoism hea ning seda ei tule piirata. Ent muus ühiskonnaelus on konservatism jätkuvalt teistel seisukohtadel. Konservatiivid leiavad, et riigivõim peab olema tugev ja säilitama kontrolli muude ühiskonnaelu väljendusvormide üle. Et tugev riiklus on nende jaoks iseenesestmõistetav, siis peavad nad riigi kritiseerimist iseenesest rumalaks ja mõtlematuks tegevuseks, ükskõik millistel alustel seda ka tehakse.

21. sajandi alguses on konservatism, nagu enamik teisigi suuri ideoloogiaid, suuresti oma nägu kaotamas (nn ideoloogia lõpp). Toimub kõigi suundade sarnastumine, sageli ei saa erakonna programmi järgi enam otsustada, kas tegu on parem- või vasakpoolse jõuga, mõlemad suunad võtavad üle üksteise ideid, et rahvale rohkem meeldida. Suurelt osalt just ühtlustumise tõttu koguvad üha tugevamat toetust äärmuslikud voolud, millel on erinevalt suurtest poliitilistest jõududest konkreetne sõnum.

Konservatismi põhiideed

Üldistavalt võib konservatismile omaseks pidada järgmisi põhimõtteid:

Traditsionalism tähendab ennekõike põhiväärtuste säilitamise ning järkjärguliste kontrollitud reformide teostamise vajalikkust;
Inimolemuse ebatäiuslikkus – et inimene on egoistlik ja üksikuna saamatu, on tal vaja riigipoolset ühiskonnaelu korraldatust, mis kõige vabam on majanduses;
Orgaaniline ühiskond – konservatiivide arvates vajavad inimesed ennekõike turvatunnet (isiklikku julgeolekut, aga ka ressursse äraelamiseks), mida suudab neile pakkuda vaid riik, mis on ühiskonnaelu paratamatu ning parim vorm; selle tekkeks ei ole vaja ühiskondlikku lepet, sest inimesed ei pea olema võrdsed, vaid ühiskonnas peab olema kindel hierarhia, mis paneb selle toimima; konservatiivid usuvad ka seda, et riik ja ühiskond saavad ning peavad inimesi õige loomusega isiksusteks kasvatama;
Käsitlus võimust on utilitaristlik: võimul peaksid olema need, kes toovad ühiskonnale suurimat kasu ehk annavad maksimaalseid ressursse; siit lähtub ka järeldus, et oluline on eraomand, kuna see tagab turvatunde ja ressursid igale indiviidile; omandi kasvatamine peaks olema võimalikult vaba, et saavutataks võimalikult suurt turvatunnet ja head elu.

Konservatismi voolud

Üldiselt jaguneb konservatism kaheks: autoritaarseks ja paternalistlikuks. Esimene on omane ebademokraatlikele, teine demokraatlikele riikidele. Autoritaarne konservatism oli levinum enne 20. sajandit, hiljem on see olnud mitme autoritaarse riigi ideoloogiaks (eriti Ladina-Ameerikas).

Konservatismiga lähemalt ja kaugemalt seotud konkreetsemaid poliitilisi voole on aga tunduvalt rohkem.

Kristlik demokraatia

Pikemalt artiklis Kristlik demokraatia

Katoliku kiriku ühiskonnafilosoofia oli pikka aega konservatiivne. Et vältida vasakpoolsete mõju suurenemist, otsustas katoliku kiriku juht Leo XIII 19. sajandi lõpul, et kirik peab tegelema ka kesk- ja alamklassi muredega. Selleks tuli pakkuda sotsiaalsete probleemide lahendamiseks kristlikke ideid.

Kristlikku demokraatiat iseloomustavad järgmised põhimõtted:

Oluline on kaitsta kristlikke moraaliprintsiipe.
Võrdsus seaduse ees ei tohi viia liigsele sotsiaalsele nivelleerumisele.
Kristlik demokraatia on kesktee õpetus, mis soovib õnnelikku keskmist vaba kapitalismi ja totaalplaneeritud sotsialismi vahel. Eesmärgiks on mõõdukas heaoluriik.