Harilik vaher
See artikkel räägib harilikust vahtrast; perekonna kohta vaata artiklit Vaher (perekond); perekonnanime kohta vaata Vaher (perekonnanimi) |
Harilik vaher | |
---|---|
| |
Taksonoomia | |
Riik |
Taimed Plantae |
Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
Selts |
Seebipuulaadsed Sapindales |
Sugukond |
Seebipuulised Sapindaceae |
Perekond |
Vaher Acer |
Liik |
Harilik vaher |
Binaarne nimetus | |
Acer platanoides L. | |
|
Harilik vaher (Acer platanoides) on seebipuuliste sugukonda vahtra perekonda kuuluv puu.
Vahtra rahvapärased nimetused on läänepuu, pikaninapuu, vastra ja vahtras.[1]
Vahtra enamusega metsa nimetatakse vahtrikuks. Euroopas kohtab vahtrikke harva, kogu Eestis on neid napilt 20 hektarit.[2]
Kasvukoht
[muuda | muuda lähteteksti]Vaher kasvab Kesk- ja Ida-Euroopas, Türgi põhjarannikul, Taga-Kaukaasias ja Kaspia mere lõunarannikul. Eestis on ta tavaline ega kuulu kaitstavate liikide hulka.
Vahtra perekonda kuulub ligi 200 liiki. Euroopas kasvab neist umbes 30. Hariliku vahtra levila küündib neist kõige kaugemale põhja ja itta.[2]
Vaher kasvab leht- ja segametsades ning parkides [3] koos tamme ja saarega, enamasti alumises puurindes[2]. Vaher on külmakindel ja noores eas talub hästi varju. Seevastu mulla suhtes on ta nõudlik, eelistades viljakaid, niiskeid ja huumusrikkaid liivsavimuldasid[2].[1]
Ta on sisse viidud Põhja-Ameerikasse, kus on metsistunud. New Hampshire'is, Massachusettsis ja New Yorgi osariigis on ta tunnistatud invasiivseks liigiks. Euroopas ei moodusta vaher puhaspuistut, küll aga võib seda teha Põhja-Ameerikas. Harilik vaher on üks väheseid Euroopast toodud liike, mis suudab elama asuda Põhja-Ameerika ürgmetsa ja seal kohalikud liigid välja tõrjuda. Põhja-Ameerikas kasvavad kohalikud rohttaimed, isegi umbrohud, hariliku vahtra all halvasti.
Eestis ei ole vaher nii konkurentsivõimeline. Paljud liigid on valguse suhtes veelgi vähem nõudlikud. Vaher kasvab esimestel eluaastatel kiiresti, aga siis kasv aeglustub. Ta ei suuda kasvada metsa kõrgeimaks puuks. Eesti kõrgeimad põlisvahtrad võivad kasvada 30 m kõrgeks, aga need on üksikuna pargis kasvavad puud. Metsas ei ületa vahtrate kõrgus 20 meetrit.[2]
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Vaher on ühekojaline lehtpuu. Ta kasvab kuni 30 meetrit kõrgeks[3] ja 150–200, harva kuni 300 aastat vanaks.[1][2]
Vahtra võrsed ja noor tüvi on siledad, isegi kergelt läikivad ja punakaspruunid[1]. Vanemas eas kattub tüvi tumehalli peenerõmelise korbaga[1]. Võra on suur ja laiuv, tõusvate harudega[3].
Vahtral on hästi arenenud sammasjuurestik. Peajuur ei tungi sügavale, külgjuured on tugevad ja hästi harunenud.[1]
Vahtrat on võrreldud tammega nii juurestiku kui puidu tugevuse tõttu. Kuid tüve korduva kaksikharunemise ja puidu hea lõhestuvuse tõttu murduvad vanadel puudel kergesti tüveharud ja isegi tormimurd pole enneolematu.[2]
Vahtra lehed on 5–7 teravatipulise hõlmaga[1]. Hõlmad on üksikute suurte teravate hammastega[3]. Toorelt sisaldavad lehed valget piimmahla[1]. Lehed kinnituvad oksale vastakuti[1]. Lehed on suured: 5–15, isegi kuni 25 cm pikad ja niisama laiad ning pika peenikese rootsuga[1]. Iga hõlma sees on leherood selgelt märgatavad[1]. Suvel on lehed tuhmrohelised ja vahel natuke läikivad, aga sügisel muutuvad väga mitmekesistes toonides kollaseks, oranžiks ja punaseks[1].
Vahtra õied on mõlemasugulised, kuid osal neist puudub emakas[1]. Õied asuvad silmatorkavates kobarates[1][3]. Õiekate on kaheli ja õiekroon kollakasroheline[1]. Sigimik on tiibjas ja seda varjab meenääre[1]. Vaher õitseb mais enne lehtimist[1]. Teda tolmeldavad putukad[1]. Mesilased korjavad oma tarru usinalt õietolmu, mis on rohelist värvi[4].
Vahtral on jaguvili. See on kaksiktiibvili, mis pärast valmimist jaguneb kaheks üheseemneliseks osaks[5]. Kahe tiiva välisservad moodustavad nürinurga, siseservad on kumeralt välja veninud ja moodustavad nüri- või täisnurga. Seemned varisevad kohe pärast valmimist. See toimub enne talve algust. Vaher kannab vilja peaaegu igal aastal.[1]
Peamiselt paljuneb vaher seemnetega. Seemned levivad tuulega ja idanevad väge kergesti[6]. Vegetatiivselt võib vaher paljuneda kännuvõsust, samuti maha painutatud ja mullaga kaetud oksast.[1]
Värvilised lehed
[muuda | muuda lähteteksti]Sügisel, septembris-oktoobris muutuvad vahtra lehed rohelisest kirjuks. Seda põhjustavad karotinoidid, mis on nimetuse saanud porgandi järgi, kus leidub karotinoide eriti palju. Karotinoidid on kollakat, oranžikat ja punakat värvi. Porgand on punane kogu aeg, aga vahtralehtedes jäävad muud värvid suvel rohelise klorofülli varju. Sügisel laguneb klorofüll ära ja leherakkudes, täpsemalt plastiidides olevaid karotinoide ei varja enam miski.[4]
Punast värvi lisavad lehtedele antotsüaanid. Nende moodustumist lehtedes soodustavad sügisöiste madalate ja päevaste kõrgete õhutemperatuuride vaheldumine, päikesekiirgus, tüve ja okste vigastused, õhusaaste ja põud.[4]
Isegi ühe oksa lehed võivad minna sügisel eri värvi, seevastu mõni oks võib kauemaks roheliseks jääda[6].
Konsortsium
[muuda | muuda lähteteksti]Vahtra konsortsium on rikas, ent Euroopas (kus vaher on pärismaine) rikkam kui Põhja-Ameerikas (kuhu vaher on introdutseeritud).
Lehtedel võib kohata vahtra pigilaiksust tekitava parasiitseene vahtra-pigilaigu (Rhytisma acerinum) musti laike[7]. Pigilaiksus ei tekita suurele puule erilist kahju[6]. See viitab puhtale õhule, sest suures linnas või tööstuspiirkonnas ei suuda see seen elada[6][8].
Vahtral elavad jahukastet tekitavad seened Uncinula aceris ja Uncinula bicornis. Algul tekitavad need lehele valged või hallid laigud, mis laienevad järjest, kuni katavad lehe üleni.[7]
Harilikule vahtrale võivad lehelaike tekitada veel seened Phyllosticta aceris (suured ümmargused pruunid laigud) ja Phyllosticta platanoides (nurgelised kahvatupruunid laigud).[7]
Puitu lagundavad mitmed seened, näiteks vahtratarjak Rigidoporus populinus[7]. See moodustab suure vana puu tüvel kuni meetripikkuse vertikaalse valgete seenekübarate rivi[6].
Tüve südamemädanik on vahtratel üldse levinud. Seda haigust põhjustavad lisaks vahtratarjakule soomustorik Polyporus squamosus, tuletaelik Ochroporus igniarius ja Eestis haruldane põhjanarmik (Climacodon septentrionalis).[7]
Vahtral võib leida veel seent Taphrina acerinus, mis tekitab tuulepesi.[7]
Jänesed ja metskitsed söövad meelsasti vahtra võrseid.[2]
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Vahtra õied on meerikkad. Neist toituvad paljud putukad[1]. Vaher on pajude ja remmelgate järel üks esimesi kevadisi nektari- ja õietolmurikkaid puid[7]. Vaher annab heledat hea maitse ja õrna lõhnaga mett[7]. Ühelt puult võib saada kuni 10 kilo mett[4][6].
Varakevadel, enne pungade puhkemist, isegi enne õitsemist annab vaher mahla. Mahlajooks algab juba märtsis, kui maapind on veel kõva ja lumi sulamata, ning lõpeb siis, kui kasel mahlajooks algab, kui maapind on sulanud. Vahtramahl on märksa magusam kasemahlast. Vahtramahla suhkrusisaldus on 12–32.[4]
Lehtede piimmahlast saab kautšukit. Lehti saab kasutada loomasöödaks ja allapanuks[1]
Puit
[muuda | muuda lähteteksti]Vahtra puit on kollakas või punakas[1]. See on hinnatud sitkuse, painduvuse ja vastupidavuse tõttu[1]. Selle tihedus on 630–700 kg/m³[2].
Seda kasutatakse parketi, vineeri, mööbli ja muusikariistade tootmiseks.[1][7]
Rahvakultuuris valmistati vahtra tugevast, aga libedast puidust reejalaste taldu. Vahtrast tehti kangasugade piisid, tuulamissarjade põhju, höövlipakke, kirveste ja haamrite varsi ning veski hammasrataste hambaid.[7]
Kasutamine haljastuses
[muuda | muuda lähteteksti]Vaher talub õhusaastet suhteliselt hästi ja sellepärast kasutatakse teda suurlinnade haljastuses. Seda takistab aga asjaolu, et vahtral on palju suuri külgjuuri ja kui neil pole piisavalt ruumi, siis kasvab vaher halvasti. Kuid tüve korduva kaksikharunemise ja puidu hea lõhestuvuse tõttu murduvad vanadel puudel kergesti tüveharud ja isegi tormimurd pole enneolematu[2]. Kui need kukuvad tänavale, siis võivad need segada liiklust.
Vaher on kiire kasvuga, kena ja külmakindel puu, mida on ilupuuna kasvatatud juba sajandeid[3]. Viimasel ajal on liigist saadud hulganisti madalakasvulisi kultivare, mida istutatakse maantee äärde[3]. Vaher talub hästi kärpimist[6] ja sobib bonsaiks.
Kultivaride seas on selliseidki, mille lehed pole punased üksnes sügisel, vaid suvelgi. Kultivari 'Reichenbachii' lehed on kevadel punakasrohekad tumepunaste täppidega ning suvel ja sügisel tumepunaste, peaaegu mustade lehtedega. Kultivari 'Schwedleri' lehed on kevadel tumepunased, suvel tumerohelised ja sügisel oliivrohelised. Kultivar 'Crimson King' on kevadest sügiseni purpurpunaste lehtedega ja sügisel leekivpunane. Temaga sarnaneb 'Royal Red', aga selle lehed on noorelt erepunased ja hiljem tumedamad. Kultivari 'Drummondii' lehed on hallikasrohelised heledate servadega, noored lehed on üleni valkjaskollased.[9]
Lisaks ebaharilikku värvi lehtedega kultivaridele on loodud selliseidki, milles on süvendatud lehtede hõlmalist kuju. Niisugustest on kõige tuntumad 'Dissectum', 'Laciniatum' ja 'Palmatifidum'. Neil kõigil on lehed lõhestunud kuni aluseni.[9]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 Harilik vaher bio.edu.ee. Vaadatud 16. augustil 2014
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 Looduse raamatukogu. "Aasta puud 2". Koostaja Ann Marvet. MTÜ Loodusajakiri 2012, lk 7
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Maailma puude entsüklopeedia, 2004, lk 159
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 "Aasta puud 2", lk 9
- ↑ "Aasta puud 2", lk 9–10
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Harilik vaher bio.edu.ee. Vaadatud 16. augustil 2014
- ↑ 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 "Aasta puud 2", lk 8
- ↑ "Aasta puud 2", lk 11
- ↑ 9,0 9,1 "Aasta puud 2", lk 10
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Harilik vaher andmebaasis eElurikkus
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Harilik vaher |