"Neli aastaaega" (itaaliakeelne originaalpealkiri "Le quattro stagioni") on Antonio Vivaldi kirjutatud tsükkel neljast viiulikontserdist, mis on pealkirjastatud aastaaegade nimetuste järgi. Ta lõi need 1723. aastal oma esimeste viiulikontsertidena. Tsüklit peetakse Vivaldi teoste seas tuntuimaks ja parimaks. "Neli aastaaega" avaldati esmakordselt 1725. aastal kahtteist kontserti sisaldavas kogumikus "Il cimento dell'armonia e dell'inventione" (op. 8; "võistlus harmoonia ja leidlikkuse vahel").
Tsükli iga kontserdi muusikaline tekstuur on erinev vastavalt kujutatavale aastaajale. Pizzicato "Talve" taustal on itaaliapärase jäise vihma krabin. Forte, mis on "Suve" keskmises osas Piano'de vahel, kujutab äikest. Pärast "Kevade" algusosa tuleb vaikne triller, mis kujutab linnulaulu. Suve 3. osa alapealkiri ongi "Torm" (ingl storm).
Kõik neli kontserti on kolmeosalised ning aeglase tempoga osa paikneb kahe kiire vahel. Ajal, kui Vivaldi selle tsükli kirjutas, polnud veel välja kujunenud tänapäevane soolokontsert (soolopill orkestri saatel). "Neli aastaaega" on kirjutatud sooloviiulile keelpillikvarteti ja basso continuo saatel, mis aitas kaasa selle vormi arengule.
Nelja kontserti saadavad neli sonetti, mille autor on teadmata, kuid oletatakse, et see võis olla Vivaldi ise. Iga sonett on jaotatud kolmeks osaks, mis vastavad täpselt iga kontserdi kolmele osale.