Reherull

Reherull (ka rehetamp) oli hobuse jõul mööda viljaladet ringiveetav jäme puurull. Seda kasutati suvivilja, aga ka lina- ja ristikheinaseemne peksmiseks^[1].

Ajaloost

Euroopas oli reherull laialdaselt tuntud. 19. sajandi algul võeti see kasutusele Liivimaa mõisates, hiljem laialdaselt ka taludes, esmalt Lätis, seejärel Lõuna-Eestis^[2]. Reherullist loobuti 20. sajandi algul, kuna kasutusele võeti rehepeksumasin.

Ehitus

Reherull oli umbes 1 meetri pikkune ning 0,5 meetrise läbimõõduga. Sellesse tapiti ridadena mitukümmend neljakandilist puupulka (pikkusega kuni 12 cm), mille peale löödi kuni 12 cm kõrgused puulatid(liistud). Lattidega suruti rulli ringivedamisel viljapeadest terad välja. Reherulle valmistati ka liistudeta, laiade tapitud pulkadega. Veoaisad olid kinnitatud rulli ümbritseva raami külge^[1].

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 177
↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 249

Välislingid

Reherull, Mõniste talurahvamuuseum

[Etnograafia_sõnaraamat-1] 1,0 ^1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 177

[Rahvakultuuri_leksikon-2] Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 249

[1]

[2]