Mine sisu juurde

Eesti Ajutine Valitsus

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Eesti ajutine valitsus)

Eesti Ajutine Valitsus oli Eesti Vabariigi täidesaatva võimu organ 24. veebruarist 19188. maini 1919.

Eesti Ajutine Valitsus
Asutatud 24. veebruar 1918
Tegevuse lõpetanud 8. mai 1919
Tüüp Vabariigi Valitsus
Asukoht Estonia puiestee 13 (3) (24.2.1918)
Estonia puiestee 6 (25.2.1918)[1]
Viru tänav 4 Georgi Gutkini maja (11.11.1918)[2]
Jaan Raamoti krt Suur-Roosikrantsi tn 10a[3]
Raekoja plats (Suur-Turg) 14 (15.11.1918–12.1918)[4],[5],[6]
Toompea loss (12.1918–)
Tegevuspiirkond Eesti Vabariik
Emaorganisatsioon Maanõukogu
Asutav Kogu
Allorganisatsioonid Eesti ministeeriumid

Maanõukogu Vanematekogu otsustas 19. veebruaril 1918 asutada kolmeliikmelise Eestimaa Päästekomitee, kelle kätte anti riiklik võim. Päästekomitee liikmed olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Samal päeval võeti ka vastu otsus iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamise kohta, mis toimus Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele 24. veebruaril 1918.[küsitav]

Eestimaa Päästekomitee moodustas 24. veebruaril 1918 13-liikmelise Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga (kaasa arvatud Konstantin Päts, kes esineb nimekirjas kaks korda, ja kolm vakantset ametikohta). Ajutise Valitsuse valitsuskoalitsioonis osalesid Maaliit, Eesti Demokraatlik Erakond, Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ja Tööerakond.

Eesti Ajutise Valitsuse I koosseis

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajutise valitsuse I koosseisu liikmed:

Nimi Ametikoht Pilt Ametiaeg
Konstantin Päts
(Eesti Maarahva Liit)
ministrite nõukogu esimees,
siseminister ja
kaubandus-tööstusminister
24. veebruar – 12. november 1918
Jüri Vilms
(Eesti Tööerakond)
ministrite nõukogu abiesimees ja
kohtuminister
24. veebruar – 2. mai 1918?
Jaan Poska
(Eesti Rahvaerakond)
välisminister 24. veebruar – 12. november 1918
Juhan Kukk
(Eesti Tööerakond)
raha- ja
riigivaranduste minister
24. veebruar – 12. november 1918
Jaan Raamot
(Eesti Demokraatlik Erakond)
põllutöö- ja
toitlusminister
24. veebruar – 12. november 1918
Andres Larka sõjaminister 24. veebruar – 12. november 1918
Villem Maasik
(Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei)
töö- ja
hoolekandeminister
24. veebruar – 12. november 1918
Ferdinand Peterson
(Eesti Tööerakond)
teedeminister 24. veebruar – 12. november 1918
Peeter Põld
(Eesti Rahvaerakond)
haridusminister 24. veebruar – 12. november 1918

Saksa, vene ja rootsi rahvusasjade ministri kohad olid valitsuse koosseisus ette nähtud, kuid jäid ajutiselt vabaks.

25. veebruaril jõudsid Tallinna Saksa väeüksused. Kõrgem võim kuulus saksa sõjaväelastele. Saksamaa polnud tunnustanud Eesti iseseisvust. Eesti erakondade tegevus oli peatatud ning rahvusväeosad laiali saadetud. Esimene Ajutine Valitsus läks põranda alla ja ministrite nõukogu esimees Konstantin Päts viibis Saksamaa alistumiseni 11. novembril 1918 interneerituna vangilaagris.

Eesti Ajutine Valitsus november 1918

7. novembrist peale olid eestlased Tallinnas leivanormide vähendamise tõttu hakanud meeleavaldamiseks kogunema. 9. novembril käis tööliste delegatsioon Eestimaa sõjakubernerile Adolf von Seckendorffile nõudmisi esitamas, samal päeval jõudis ka Saksa Novembrirevolutsiooni sündmused Eestisse ja Saksa sõjalaevadele heisati punased lipud. 10. novembril nõustus Seckendorff endise Eestimaa kubermangukomissari Jaan Poskaga kohtuma, et olukorda lahendada.

11.–14. novembril 1918 andsid Saksamaa esindajad kõrgema poliitiline võimu Balti riikides formaalselt üle rahvuslike valitsuste kätte, kuid saksa vägede kohalolek jätkus veel mõnda aega. 11. november 1918 alustas Tallinnas tööd Eesti Ajutine Valitsus, mille esimesele istungile kogunes valitsus koosseisus Jaan Poska, Ferdinand Peterson, Jaan Raamot ja Juhan Kukk. 12. november 1918 täpsustasid Ajutise Valitsuse ja Maanõukogu Vanematenõukogu ühisistungil Ajutise valitsuse koosseis ja jagati ministriportfellid.

Pärast Saksa võimu langemist moodustati 12. novembril 1918 teine Ajutine Valitsus, kus Päts oli pea- ja siseminister. 12. novembril otsustas Ajutine Valitsus luua ka regulaarsõjaväe, mille juhtorganiks oli Peastaap kindral Larka juhtimisel.

Eesti Ajutise Valitsuse II koosseis

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajutise valitsuse II koosseisu liikmed:

Nimi Ametikoht Pilt Ametiaeg
Konstantin Päts
(Eesti Maarahva Liit)
Peaminister
ja siseminister
12. november – 27. november 1918
Jaan Poska
(Eesti Rahvaerakond)
peaministri asetäitja
ja kohtuminister
12. november – 27. november 1918
Juhan Kukk
(Eesti Tööerakond)
raha-
ja siseministri asetäitja
12. november – 27. november 1918
Otto Strandman
(Eesti Tööerakond)
välisminister 12. november – 27. november 1918
Jaan Raamot
(Eesti Demokraatlik Erakond)
põllutöö- ja
toitlusminister
12. november – 16. november 1918
Andres Larka sõjaminister 12. november – 27. november 1918
Aleksander Tulp
(Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei)
töö- ja hoolekandeministri
kohustetäitja
16. november – 27. november 1918
Ferdinand Peterson
(Eesti Tööerakond)
teedeminister 12. november – 27. november 1918
Peeter Põld
(Eesti Rahvaerakond)
haridusminister 12. november – 27. november 1918
Nikolai Köstner
(Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei)
kaubandusministri
kohustetäitja
16. november – 27. november 1918
Jaan Tõnisson
(Eesti Demokraatlik Erakond)
ilma portfellita minister 12. november – 27. november 1918

Eesti Ajutise Valitsuse volinikud

[muuda | muuda lähteteksti]

27. novembril 1918 kujundati Maanõukogu rühmade kokkuleppel teise Ajutise valitsuse koosseis ümber, seega asus Vabadussõja puhkemise eelõhtul valitsema kolmas koosseis, kus peaminister Päts võttis enda peale ka sõjaministri kohustused, kindral Andres Larka jäi tema abiks.

Eesti Ajutise Valitsuse III koosseis

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajutise valitsuse III koosseisu liikmed:

Nimi Ametikoht Pilt Ametiaeg
Konstantin Päts
(Eesti Maarahva Liit)
Peaminister
ja sõjaminister
27. november 1918 – 8. mai 1919
August Rei
(Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei)
Karl Ast
(Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei)
peaministri asetäitja ja hoolekande minister
töö- ja hoolekande ministri kohusetäitja

27. november 1918 – 24. jaanuar 1919
27. november 1918 – 23. detsember 1918
23. detsember 1918 – 5. veebruar 1919
Juhan Kukk
(Eesti Tööerakond)
rahaminister 27. november 1918 – 8. mai 1919
August Peet siseminister 27. november 1918 – 8. mai 1919
Jaan Poska
(Eesti Rahvaerakond)
välisminister 27. november 1918 – 8. mai 1919
Otto Strandman
(Eesti Tööerakond)
põllutöö- minister 27. november 1918 – 8. mai 1919
Jüri Jaakson
(Eesti Rahvaerakond)
kohtuminister 27. november 1918 – 8. mai 1919
Eduard Säkk teedeminister 27. november 1918 – 8. mai 1919
Karl Luts[8]
Harald Laksberg
haridusminister
haridusminister

27. november 1918 – 12. märtsini 1919, oli Venemaal vangis
12. märts 1919 – 8. mai 1919
Nikolai Köstner
(Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei)
Voldemar Puhk

August Janson
tööstus- ja kaubandusminister
tööstus- ja kaubandusministri kohustetäitja
tööstus- ja kaubandusminister


27. november 1918 – 12. märtsini 1919
kuni 12. märtsini 1919
12. märts 1919 – 8. mai 1919
Jaan Raamot
(Eesti Demokraatlik Erakond)
Eduard Aule
toitlusminister
toitlusminister
27. november 1918 – 6. veebruar 1919
6. veebruar 1919 – 8. mai 1919
Jaan Tõnisson
(Eesti Demokraatlik Erakond)
ilma portfellita minister
täisvõimuline Eesti Vabariigi saadik välismaal[9]
27. november 1918 – 8. mai 1919
Hermann Koch saksa rahvusminister 28. novembrist 1918 – 8. mai 1919
Hans Pöhl rootsi rahvusminister 11. detsembrist 1918 – 8. mai 1919
Aleksei Sorokin vene rahvusminister 27. november 1918 – 8. mai 1919

28. novembrist 1918 algas Eesti Vabadussõda.

29. novembril 1918 kuulutas Jaan Anvelt Narvas välja iseseiseva Eesti Nõukogude Vabariigi – Eesti Töörahva Kommuuni.

5.–7. aprillini 1919 toimusid Asutava Kogu valimised. Ajutise valitsus tegevus lõppes 8. mail 1919, mil Asutav Kogu kinnitas ametisse esimese Vabariigi Valitsuse eesotsas Otto Strandmaniga.

Eesti Ajutise Valitsuse volinikud maakondades

[muuda | muuda lähteteksti]
Omavalitsuste üle järelevalvet teostanud komissaride tegevus[11] lõpetati 1919. aasta augustis. Ajutise Valitsuse komissaride ülesandeks oli selle järele valvata, et vabariigis maksvad seadused ja valitsuse määrused ning korraldused kõigi ametiasutuste ja ametnikkude poolt täpipealset rutulist täitmist leiaksid ning et ametiasutuste ja ametnikkude tegevus kindlates seaduslikkuse piirides avalduks.
 Pikemalt artiklis Kaksikvõim Eestis 1917. aastal
Eelnev
Eesti Maavalitsus
Eesti Ajutine Valitsus
1918–1919
Järgnev
Otto Strandmani esimene valitsus

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Vikitekstid

[muuda | muuda lähteteksti]